Maailm pärast Iraagi sõda

AARE RAID,      16. aprill 2003


Analüütikud nii Läänes kui Idas kinnitavad üheselt, et Iraagi sõja põhjuseks pole mitte niivõrd Saddam Hussein, kuivõrd Bushi administratsiooni soov maailmale teadvustada, et uue sajandi algus tähendab ühepolaarse (USA) maailmasüsteemi kehtestamist.

USA on praegu ainuke globaalriik maailmas. Ta on muust maailmast tavarelvastuse, eriti täppisrelvastuse osas 10-12 aastat ees. USA tunnetab, et tema majanduslik ja sõjaline võimsus lubab oma rahvuslikke huve realiseerida ilma partnereid vajamata. Juba 1998. aastal saatsid Donald Rumsfeld, Richard Perle ja teised vabariiklaste paremäärmuslaste tiiva esindajad president Clintonile kirja nõudega kujundada USA-le soodsas suunas ümber olukord Lähis-Idas.

Mis saab ÜRO-st?

Oma hiljutises intervjuus BBC-le, tunnistab Robert Kagan avameelselt, et rahvusvaheline õigus kehtib põhiliselt ÜRO-s, Euroopa ja Ameerika suhetes (ehk valgete meeste vahel) kuid väljaspool seda kehtib sageli dzhungliseadus ja USA-l tuleb ka mõnikord sellele seadusele tugineda. Tänapäeva tingimustes, kus jutt on massihävitusrelvadest ja nende sattumisest diktaatorite ning prognoosimatu käitumisega rezhiimide kätte, on hilja ette võtta kaitsvaid samme, kui USA-d juba ähvardatakse. Seetõttu jätab USA endale õiguse anda preventiivseid lööke sinna, kus USA näeb tekkimas võimalikku ohtu oma julgeolekule. Sellise sammu astumiseks ei vaja USA kellegi luba.
Paar aastat enne tööleasumist president Bushi julgeolekunõunikuna kirjutas Condoleezza Rice, et oma sõjalise ja majandusliku potentsiaali poolest on USA saavutanud taseme, mis lubab tal ilma välise abi ja nõusolekuta realiseerida oma rahvuslikke huve.
President Putin on mõistnud hukka USA tegevuse Iraagis, nimetades seda rusikaõigusele tuginemiseks ja maailmas eksisteerinud julgeolekukorralduse hävitamiseks. Samas on Moskvas kõlanud arvamusi, et juhul kui uus maailmakord saab jälle tuginema rusikaõigusele, oskab ka Venemaa oma huvisid realiseerida.
Robert Kagan kinnitab, et rahvusvahelisel areenil on läbi aegade kehtinud topeltstandardid, need kehtivad ka täna ning tulevikus. Tema sõnul on president Bushil oma arusaam maailma korraldusest ning selle realiseerimisega ta ka tegeleb. BBC korrespondent avaldas imestust, tõdedes, et ameerika rahvas valis küll Bushi oma presidendiks, kuid keegi pole teda valinud maailma ümberkorraldajaks.
On ilmne, et praegune ÜRO ei vasta enam 21. sajandi nõuetele. Midagi on vaja ette võtta, kuid mida? Nii Läänes kui Idas kõlab arvamusi, et ÜRO tulevaseks rolliks peaks kindlasti jääma rahuvalveoperatsioonide korraldamine ja humanitaarabi jagamine. Praeguse Julgeolekunõukogu asemele tuleks luua ilmselt uus organ.

Julgeolekunõukogu asemele G10?

ÜRO Julgeolekunõukogu põhirolliks on maailma julgeolekukorralduse tagamine. Tegelikult pole Julgeolekunõukogu seda rolli suutnud kunagi kriisiolukordades täita. NLiit ei küsinud Julgeolekunõukogu luba oma tegevusele 1956. aastal Ungaris, VLO sissemarsil Tshehhoslovakkiasse ega sissetungil Afganistani. USA ei vajanud Julgeolekunõukogu luba oma tegevuseks Haiitil, Panamal või Grenadas, ega ka Balkani kriisi alguses, kus luba tuli hiljem. Ruanda veresauna takistamisel oli Julgeolekunõukogu täiesti hambutu.
Julgeolekunõukogu rolli oleks vaja uut organit. Ühe võimaliku lahendusena on kõlanud G8. Suurriikide esindajatest koosnev organ, kuid kahjuks mõeldud majandusprobleemide valdkonna tarvis. Mis siis sellest? Sinna võib liita väga hästi poliitilised ja julgeolekuga seotud valdkonnad. Ilmselt on otstarbekas G8-t laiendada, liites sinna veel Hiina ja India. Saaks igati esindusliku foorumi, kus kõigi suurriikide huvid võrdsetel alustel esindatud. Ei pea, nagu praegu mõne Julgeolekunõukogu ajutise liikme (näiteks Guinea) puhul, konstateerima, et on küll Iraagi sõja vastu, kuid raske prognoosida, kuidas hääletab, sest on majanduslikult sõltuv USA abist.

NATO loojang?

Praegu võib juhtuda nii, et kui Eesti NATO-sse jõudis, oli NATO loojang juba alanud.
Mõjukate analüütikute arvamused nii Washingtonis kui Moskvas on NATO tuleviku osas üllatavalt kokkulangevad. NATO ühtsuses on märgatavad praod ja nende pragude likvideerimine ei pruugigi tulla päevakorda. Robert Kagan Washingtonist kinnitab, et Bushi administratsiooni arvates on USA-le isegi kasulik, kui Euroopa Liit arendab välja oma kiirreageerimisjõud ja vajaliku sõjalise potentsiaali. Teisiti öeldes Euroopale langeb peamine kohustus end sõjaliselt kaitsta. Pole loomulik, et olukorras, kus Euroopa osa NATO sõjalises võimsuses on kümme protsenti, soovib Euroopa samas omada asjade otsustamisel 60-protsendilist sõnaõigust. USA sõjaline ja majanduslik võimsus lubab tal realiseerida oma huvisid ilma kõrvalise abita. USA ei vaja enda kõrvale dekoratsiooniks liitlasi, küll vajab ta lippude näitamiseks koalitsioonikaaslasi. Realiseerides oma huvisid maailma sandarmina, leiaks USA hukkamõistu, juhtides aga samal eesmärgil rahvusvahelist koalitsiooni, saaks asjast hoopis üllas tegevus.
Hiljuti kirjutas inglise ajaleht Daily Mirror, et USA juhitav Iraagi-vastane koalitsioon koosneb kolmest riikide grupist. Esimene grupp on äraostetud riigid (kõige arvukam, nende seas ka Eesti, Läti ja Leedu), teine grupp on ärahirmutatud (Türgi ja Taani) ning kolmas grupp pimedaid (Suurbritannia, Hispaania, Itaalia, Belgia ja veel mõni).
NATO kui organisatsioon ilmselt hingusele veel niipea ei lähe, ta jääb endiselt kandma euro-atlantilise sideme rolli, kuid palju lõdvemal ja sümboolsemal kujul.
Ka Moskva analüütikute arvates on NATO oma rolli minetamas. Nende arvates on uues maailmakorralduses USA-le palju olulisemaks muutunud strateegiline partnerlus Venemaaga, kui enda tegevusvabaduse jätkuv sidumine NATO konsensusnõudega. NATO "kiirreageerimist" demonstreeris ilmekalt hiljutine Türgi abipalve menetlemine alliansis.
Nii Washingtonis kui Moskvas kõlavad arvamused, et aeg liitudeks on läbi saanud. 21. sajandil ei sõlmi suurriigid enam liitusid, vaid loovad ad hoc põhimõttel (konkreetse probleemi lahendamiseks) koalitsioone. Sellise printsiibi omaksvõtt suurriikide poolt võib muuta NATO lähitulevikus teatud tõenäolisusega pigem muinsuskaitse objektiks kui transatlantilises ruumis julgeolekut tagavaks oluliseks liiduks.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)