Kõigi maade parempoolsed, ühinege!

Selleks kõlbab kõik. Naeruväärsed, kiirkorras kombineeritud uued valimisseadused Tallinna kohta, apoliitilise linnapea otsimine, soov, et pealinna linnapea määraks peaminister jne. Ebapopulaarsed erakonnaliikmed hajutatakse valimisliitudesse.

Tegelikult on üks valimisliit juba mõnda aega olemas, s.o Antikeskerakondlik Valimisliit.

Valimiste eel teravnevad kõik sisepoliitilised vastuolud ning kui neid on vähe, siis tuleb uued otsida.

Vastuolusid väljendatakse vastandamisega. Keda meil ei üritata vastandada ja tülli ajada: rikkaid-vaeseid, noori-pensionäre, eestlasi-venelasi, esimest ja teist Eestit. Ajakirjandus aitab luua sõnalise kodusõja õhkkonda, sest vaenlane on teada - Keskerakond (KE).

Poliitilises võitluses on välja kujunenud kaks poolust: valged parteid ja nende heaolu kärpida tahtev KE.

Lähenevad valimised tõotavad tuua edu KE-le. Valged parteid on seepärast paanikas. Valmistutakse erakondadevaheliseks kambakategemiseks juba enne valimisi. Selleks kõlbab kõik, ja üheks õrnemaks ning vassimisrohkemaks teemaks on rahvusküsimus ja suhted Venemaaga.

„Ühtse Venemaa" sõprust ihkasid ka tänased süüdistajad

KE-le heidetakse ette mehkeldamist Venemaaga. Edgar  Savisaare visiit Moskva linnapea juurde ning kohtumised Venemaa juhtivpartei tegelastega põhjustasid kodumaal järjekordse tormi veeklaasis. Koostöölepinguis Venemaa juhtivparteiga nähakse reetmist. Ei taheta aga mäletada seda, et kui lepingusõlmimine Eestis oli päevakorras, rivistusid kõik parempoolsed erakonnad, käsi pikalt, et ise olla Eesti-poolne lepingupartner. Venemaa valis KE. „Ühtse Venemaaga" on koostööleping enamikul Euroopa riikide võimulolevatel või opositsioonierakondadel, ning neid millegipärast ei kutsuta reeturiteks.

Igasugust koostööd venelastega kujutatakse reetmisena KE poolt. Tahetakse unustada, kuidas Laari partei oli innukalt valmis koostööks kõige hullemate internatsidega (Kogan jt.) Tallinna volikogus, et saada ülekaalu KE vastu.

Kui Savisaart poleks, tuleks ta välja mõelda

KE on tegelikult ventiil venekeelsete kodanike poliitilisele tegevusele. Kujutame ette, et neil on omakeelne ja -meelne partei rahvustunnuse alusel. Olles küllaltki üksmeelne valijategrupp, võidaks Tallinnas (rääkimata Ida-Virumaast ja Narvast) saada volikogus arvestatav esindajaskond (kui mitte enamus?) ning alustada väga ekstreemsete nõudmistega linna elukorralduse suhtes. Seda võis hiljuti näha Lätis. Riias on venekeelne linnapea. Brüsselisse valiti kurikuulus internats A. Rubiks. Kõik see oli seaduslik.

Praegu KE ja eriti E. Savisaare nimi kanaliseerib venelaste poliitilise aktiivsuse KE valimisplatvormi taha. Võiks öelda, et nii rahustatakse venekeelne valijaskond maha. Tänu KE-le on kodurahu mõneks ajaks tagatud. On avaldatud arvamust, et kui E. Savisaart ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda.

Klassivõitlus Eesti moodi ja soov kuuluda „klubisse"

Teine valus küsimus on süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel. Valitsevad erakonnad kütavad ühiskonnas üles hirmu, vihkamise ja hüsteeria õhkkonda. Toimub klassivõitlus Eesti moodi, kusjuures alamklass on lambana vait. Domineerivad rikaste klikki esindavad parteid: Reformierakond ja IRL ning, kui veider see ka ei ole,  härrassotsid, kes kogu oma olemasolu kestel on truualamlikult kummardanud härrasid. Ehk sellest seltskonnast võib kõige ausamaks pidada Reformierakonda, kes vähemalt varem ei varjanud, et on kitsa rikkurite elektoraadi esindaja.

Oma osa annab ka ajakirjandus, kes sihikindlalt lõhestamist omalt poolt toetab. Selleks on välja kujundatud  ka vastav terminoloogia -- kes ei kuulu „rikaste ja ilusate" kitsasse klubisse, neid sildistatakse. Siinkohal paar näidet: „ühiskonna taak", „eluga jännijäänud", „marutõbised penskarid", „tädi Maalid", „pimeduse jõud". Loetelu jätkub.

Rikkureid on 5-10% rahvastikust, kuid kui palju on neid, kes hääletavad valimistel IRL-i ja Reformierakonna poolt. Siin mängib oma osa osalussoov, unistus, et kuulutaksegi ka „klubisse", kui ainult hääletatakse nende poolt. Jääb hetkeline, petlik rahuldustunne: tulla välja valimisjaoskonnast, väites - meie võidame! See on sääse unelm härja turjal - meie kündsime! Eks see ole mõistetav - väikese inimese soov tunnetada end kasvõi hetkeks härraste laua taga istumas. Orjameelsus istub meis sügavamal, kui me seda tunnistada tahame. Salatakse enda ees maha oma klassikuuluvus. Hale lugu!

Kogu poliitilise elu ja valimisvõitluse üle dirigeerib äärmuseni paremale kallutatud ajakirjandus. Kuid see vajab omaette põhjalikumat arutelu...

IVO KUUSK, eraarst

Artikkel on pärit Keskerakonna valimislehest „Pärnu Edasi"

Jaga |