Vene värk kestab edasi

JAAN KUNDLA,      08. august 2001


Tuttavate inimeste jutust on selgunud, et meil leidub piirkondi, kuhu Eesti riik pole veel pärale jõudnud. Huvi pärast võtsime abikaasaga ette jalgrattamatka, sihiks tutvuda veneaegse piiritsooniga Keila-Joal.
Sõitsime metsateed pidi mööda Keila jõe paremat kallast mere suunas. Varsti paistsidki endise vene piirivalve kasutuses olnud hooned. Säilinud oli veel maju piirav võrkaed, väravad olid aga ristseliti valla.
Koht oli maaliline: jõgi, meri, liivarand, mäed, männimets. Kuna meri juba paistis, lootsime sealtkaudu randa jõuda.
Aga oh häda! Ootamatult ründasid meid kaks suurt hundikoera, nende kannul mamasha kisaga kuda võ? Ärritatud jutust selgus, et sattusime pahaaimamatult keelutsooni. Minu küsimusele, kelle territoorium
see on, vastas too, et tshastnaja territorija. Samal ajal soovitati kiiresti lahkuda, enne kui koerad meid ära purevad.
Majade juures nägime veel hulgaliselt säravaid limusiine. Ära minnes nägime läbi meetrikõrguse heina väikest sildikest:
"EV piirivalve Tallinna piirkond, sisenemine keelatud".
Kõige sellega seoses tekkis mõni küsimus, millele ootame asjaomaselt ametkonnalt vastust.
Esiteks. Kellele nimetatud kinnistu kuulub? Kui tõesti Eesti Piirivalveametile, miks peletab siis Eesti Vabariigi kodanikke sealt eemale umbkeelne võõramaalane?
Teiseks. Kui on eramaa, nagu vastas koertekarjataja, miks ilutseb aia küljes heina sees meie vabariigi auväärse ametkonna nimekaart?
Kui kinnistut kasutatakse mittesihipäraselt või ebaotstarbekalt, siis on vaja see erastada vastavalt kehtivatele seadustele.
Kui palju selliseid objekte Eestis on, mida piirivalvel pole ametiülesannete täitmiseks vaja, koormates siiski eelarvet? Kas kellelgi on üldse ülevaadet?
Eesti taasiseseisvus kümne aasta eest. Kui kaua kestab siin vene värk, nagu omal ajal tavatsesime öelda?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)