Raamat "Peaminister" 10. osa

03. august 2005


Meil oli valida, kas näidata jõudu, mida niigi nappis, või minna kompromissile. Siseminister Olev Laanjärv toetas, nagu alati, pigem teist varianti. Viisime kontrollpunkti linnast välja ja hakkasime tolliülevaatusi tegema Narva-Tallinna maantee 19. kilomeetril, Narva-Jõesuu teeristis. Rakendasime Tallinn-Narva maanteel ka mitu liikuvat tollikontrolli punkti. Need vahetasid oma asukohta ja ilmusid välja erinevates paikades. Tollitöötajad kinnitasid, et nende tegevuse efektiivsus sellest isegi tõusis.
Vastasseisus Ida-Virumaal võis sel ajal eristada kaht rindejoont. Neist esimene läbis Narva linna. Meie vastas seisid seal Narva linnavolikogu ja suur osa linnavalitsusest, kompartei kohalik organisatsioon ning Interrinde ja TKÜN-i keskused. Neid juhtisid Malkovski, Tšuikin ja veel mõned impeeriumimeelsed tegelased. Eestimeelsete kantsiks oli kõrvuti Eesti kooliga kujunenud Narva linnamuuseum. Selle eesotsas seisis direktor ja Rahvarinde üks kohalikke liidreid Eldar Efendijev. Narva kindluse torni tõmmati selles piirkonnas esimene sinimustvalge lipp. Seda ajal, mil ümberringi lehvisid veel punased plagud. Intritele käis Efendijevi tegevus hirmsasti närvidele. Küll püüdis linnavalitsus teda ametist maha võtta, küll esitati tema kohta avalikke ja salajasi kaebusi väidetavate seaduserikkumiste pärast. Kaebusi kontrolliti, kuid need osutusid alusetuteks. Konflikt Narva muuseumi ümber läks nii teravaks, et kultuuriminister Lepo Sumera oli sunnitud tegema valitsusele ettepaneku tuua muuseum Narva linna alluvusest kultuuriministeeriumi haldusalasse. 1991. aasta suvel me seda tegimegi.
Teine rindejoon kulges läbi kogu Ida-Virumaa. Intrid olid mõjukad linnades, Rahvarinne aga maakohtades. Intritel oli kinnisidee saada maakohad kontrolli alla, et vallata kogu territooriumi. Neile oli aga pinnuks silmas Sinimäe külanõukogu (praegu Vaivara vald), mis oli otsekui tõke Sillamäe ja Narva vahel. Seda külanõukogu juhtis üks eestimeelne tubli naine – Helmi Kaljurand. Eesti ajaloos on see vist ka ainuke juhtum, kus ühes külas on läbi viidud vabariigi valitsuse väljasõiduistung, et sealset rahvast turgutada. Valitsus võttis vastu spetsiaalse otsuse, kuidas abistada sealset koolielu, arendada talumajandust ja infrastruktuuri. Püüdsime Ida-Virumaal leida piirkondi, mida on võimalik vastandada võimutsevatele intritele. Kuna meil olid päris head positsioonid Narva-Jõesuus, siis lahutasime selle Narva koosseisust ja muutsime omaette linnaks. Edaspidi kujundasimegi olukorra, et kui Narva ütles üht, siis Narva-Jõesuu vastas teist. Kui Narva kiskus N Liidu poole, siis Narva-Jõesuu Eesti poole. Kohtla-Järve intritele hakkasime vastandama Jõhvit. Alustasime Jõhvi eelisarendamist ja püüdsime tookord veel küllaltki mõjukat Kohtla-Järvet tahaplaanile suruda. Praeguseks on poliitiline olukord hoopis teistsugune. Mul on siiralt kahju, et parempoolsed valitsused on jätkanud Kohtla-Järve ellimineerimise ja Narva-Jõesuu eraldamise taktikat, isegi aru saamata, millest see omal ajal tingitud oli.
Üha rohkem liikus ringi kuuldusi Venemaal ja Baltikumis demokraatlike liidrite vastu ettevalmistatavatest atentaatidest. Kas see oli põhimõtteliselt võimalik? Kindlasti, kõik liikus selles suunas. Kui meid ei saadud ära osta, siis oli vaja meist mingil muul viisil lahti saada.
Vytautas Landsbergis: "Augustis oli oodata uusi terroritegusid kõrgemate ametnike vastu."6

Eriteenistus pidas 12. augustil 1991 kinni moskvalase Andrei Stekoltšikovi, kes tunnistas, et on saanud korralduse valmistada ette atentaat mulle ja otsida selleks kontakti minu autojuhtidega. Stekoltšikov oli Afganistani sõja veteran, 1978. aastal värvati ta KGB poolt. 3. augustil saabus ta Tallinna, kus keegi mereväelane oli talle kinni pannud koha Koplis asuvas hotellis Briis. Tema juurest leiti pabereid märkmetega minu poolt kasutatavate autode ja marsruutide kohta. Uurijatel tekkis kahtlusi Stekoltšikovi tervisliku seisundi osas. Ta paigutati psühhiaatriahaiglasse, kus tuvastati, et mees põeb maniakaal-depressiivset psühhoosi. Oktoobri lõpul vabastati ta haiglast ja saadeti Eestist välja, tagasi Moskvasse. Kuna tegemist oli vaimselt haige inimesega, siis mõnedes ajalehtedes irvitati, et eriteenistus puhus üles olematu atentaadi. Eriteenistuse toonane asedirektor Kalle Klandorf aga nii ei arvanud. Ta juhtis tähelepanu pärast mehe arreteerimist leitud reaalsetele tõenditele. Pealegi on vaimuhaigetega manipuleerimine ja kuriteole suunamine ajaloos üsna tuntud meetod. Asjaosaline ise ei suuda oma tegudest aru anda ning on pärast vastutusest vaba.
KGB tegevus oli tollal eriti aktiivne. Ma toon vaid ühe näite. Kevadel 1991 kogunesid Lätimaale, Ligatnesse Balti rahvarinnete juhid. Kavandasime jooksvaks aastaks ühist poliitikat. Nõupidamise üks osa oli eriti konfidentsiaalne, osales vaid pool tosinat inimest. Isegi mina olin ametliku versiooni kohaselt kodus haige ning minu sõidust Lätimaale teatati alles tagantjärele. Mõned kuud hiljem aga nägi üks meie eriteenistuse töötajaid selle nõupidamise stenogrammi ühe praegugi tuntud Eesti ajakirjaniku käes. See ei olnud meie uuriv ajakirjandus, kes suutis kohtumise materjalid välja kaevata. Pigem varustas vastaspoole julgeolekuteenistus sobilike materjalidega neid ajakirjanikke, kes koostööd tegid. Jutuks olevas stenogrammis võis KGB-le huvi pakkuda Baltikumi rahvarinnete suhtumine "endistesse", millest sellel nõupidamisel juttu oli. Küllap loodeti selle stenogrammi kaudu tekitada uusi lahkhelisid minu ja Arnold Rüütli vahel. Paraku aga tuli putš peale ja selle materjali avaldamiseni ei jõutudki.
Arvasime tookord, et Ligatne kohtumise lindistas üks Landsbergise abisid, USA päritolu leedulanna. Hiljem paljastatigi tema töö KGB kasuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)