Kõik oleme süüdi!

 Samas aga: kui kriisi käigus läheb lõplikult pankrotti suur tehas ja praktiliselt hävib terve seda teenindav linn, kus jäävad töötuks sajad tuhanded inimesed ja kaotavad väärtuse nende poolt aastate jooksul loodud kodud, - siis see pole „õhk“!!

Palju häid soovitusi võis leida Postimehe „Arteris“ (14.02.2009) toodud Priit Pulleritsu intervjuus Olari Taaliga – „Olari Taal ihkab head ja tarka diktaatorit“.

Mina pole nõus Taaliga, kui ta ühes kohas väidab: „...praegu ei ole õige otsida süüdlast.“ Arvan, et on ikka vaja küll! Muidugi mitte selleks, et kedagi karistada, aga süüdlast selles mõttes, et kes (või mis) põhjustas finantskriisi ja sellega seotud majanduslanguse.

Tegelikult me siiski saame sellestsamast intervjuust ka vastused süüdlaste kohta.

 „Kui Ameerika trükib aastakümnete kaupa juurde raha, millega kaetakse sadadesse miljarditesse dollaritesse ulatuvat iga-aastast eelarvedefitsiiti, siis ühel hetkel pidigi see andma tagasilöögi. Tõenäoliselt jaotub selle tulemus maailma peale laiali ja raha läheb üldiselt odavamaks."

„Kõik on süüdi. Siin ei saa kedagi eraldi välja tuua. Võtke 2005. a. koalitsioonileping..., millest hakkas pihta superinflatsioon.“

„... aga kes on kindlasti süüdi – see on Eesti Pank, kes ei näinud ohtusid ega kutsunud kommertspankasid jõuliselt korrale...“

Ma lisaks omalt poolt juurde, et Eesti Pank koos Vabariigi Valitsusega pidanuksid piirama „õhu pumpamist“ tohutute, üle miljoniliste aastapalkade kaotamisega. Kui talumees saab vilja müües omahinna ja müügihinna vahena ühe viljakilo eest ühe krooni, siis ühe miljoni teenimiseks peab ta kasvatama 1000 tonni vilja!

Eriti suured süüdlased on kõik need, kes on määranud üle mõistuse suuri palku ülemäära paisutatud koosseisudele. Nende „toodang“ pole ju seda väärt!

Siin aitaks vast tõesti mingi ülemaailmne seadus ja jõud, kes suudaks panna seda seadust täitma (diktaator!?).

ARI VÄLJA, emeriitdotsent, Tartu

Jaga |