Arengumaal viib hinnatõus viina juurest leiva juurde

10-protsendisele hinnatõusule on järgnenud tarbimise vähenemine 2,5–5%, arengumaades (nagu meie) isegi rohkem. Hinnatõusuga on osa tarbijaid n-ö suunatud viina juurest leiva juurde; hiljem on aga tarbimise määr taastunud, vaatamata uutele hindadele. Mõte alkoholile tuletab kohe meelde 5. juunit 1985. Mis see oli? Kas tõesti sai toona rahva tervis kannatada?

Esmajoones hoiatati tollal puskari, viinamarja-, riisi- või mooruspuuviina eest, mis näitas keelamise mastaapsust üle suure Liidu. Suhkrut kadus rahval puskariaparaatidesse palju. Aga ometi ei kadunud suhkur päriselt mitte kusagilt. Nõukogude jäätised jäid magusaks nagu Lääne omadki.

Kuidas siis ja praegu maksustati?

Alkoholi maksustamise ja alkoholituru käitumise vahelise suhte järgi saab iseloomustada Eesti Vabariigi ajaloo perioode ja isegi tulevikku ennustada. Esimene tubaka ja alkoholi aktsiisimäära tõus toimus aastal 1995, mil hind tõusis 30 krooni etanoolisisalduse ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris. Seetõttu jõudis perioodi lõpuks, aastal 1998, riigikassasse aktsiisimaksu laekumist kõigest 0,9 miljardit krooni, mis oli vaid natuke suurem 1995. aasta laekumisest.

EV esimene eksperiment alkoholiga sai läbi. Oli selgunud, et tänu aktsiisimaksu tõusule hakkasid inimesed korraks vähem jooma, sest ka aktsiisi laekus vähem. See oli periood, mil võim oli rahvast väga kaugenenud.

"Ma ei tea midagi traagilisest Eestist,” ütles president Meri 14. septembril 2001 ehk ajal, mil salaviina-mürgituse saanud inimesed lamasid Pärnu haiglates koomaseisundis. Meri tegi seda talle omase elitaarse retoorikaga. Kuid ühiskonna käitumist ei saa iseloomustada ega ennustada üksikute marginaalide järgi. Viina tarbimine aastail 1995–1998 vähenes üldiselt seetõttu, et Eesti lahendas hamletlikku küsimust: kuidas ehitada uut ühiskonda nendega, kes Nõukogude ajast ei saanud kaasa tööharjumust?

Hoolimata võimu irdumisest oma rahvast ehitati toona üles tugivõrgustikku neile, kel ei olnud ühiskonnas midagi teha. Töötukassa suunas siis inimesi kergemini ümberõppele ja Töökaitseinspektsioon lahendas vallandatute muresid tundide jooksul. Uus 10-protsendine hinnatõus tuli 2004. aastal, kui Euroliit laienes tervesse ritta Ida-Euroopa riikidesse. See oli aeg, mil ühiskond pidi kandma ettenägematuid kulutusi: Kultuurkapitali juht mängis kasiinodes maha umbes kaks sajandiku alkoholiaktsiisi tuludest kogu riigis, riigireservist läks kaduma suur hulk vilja, kaitseminister laskis isegi oma portfelli ära varastada. (Viimane on näide sellest, et eriti jultunud vargad varastavad lausa nina alt.) Oli periood, mil „rotid“ võidutsesid viljasalves, sest võis teada, et EL liikmena enam palju varastamisvõimalusi pole.

Alkoholi hind tõuseb kiiremini kui tulud

Alkoholiaktsiisi tõusule reageerisime taas idaeuroopalikult: hinnatõus mõjutas tarbija käitumist vaid lühiajaliselt. Sai selgeks, et maksumäära tõus ei mõjuta nende kaupade nõudlust ja et maksukoormust on võimalik jätkuvalt kasvatada. Seetõttu ennetas Eesti 2013. aastal Euroopa Nõukogu direktiivi kehtestada järgmiseks aastaks aktsiisimaksumääraks 1,80 eurot 20-sigaretise sigaretipaki kohta, tehes selle tõstmise ära ennaktempos ja varem. “Muu alkoholi” ehk viina maksumäär tõusis kõige enam 2014. ja 2015. aasta jooksul kahe ja poole euro võrra absoluutalkoholi ühe mahuprotsendi kohta hektoliitris. Nii tegi Eesti järjekordse aktsiisimaksu tõusu ära enne, kui Euroopas pidanuks.

Statistika näitab, et olenemata valitsusest on alkoholi ja tubakatoodete aktsiisimäär kasvanud järjepidevalt, aga alati kiiremini kui ühiskonna tulud, sest alkoholi hind on küll vahel tõusnud 10%, elatustase pole aga iial teinud selliseid hüppeid. Kõik valitsused, eriti aga praegune, annavad mõista, et alkohol peaks olema silme alt ära. Taas võib teha mõne aktsiisi tõstmise ettepaneku, sest vabariigi ajaloos ei ole kunagi olnud sellist aega, mil viina tarbija pole uusi ja kõrgemaid hindu omaks võtnud. Ja kui kodanik läheb valimiskasti juurde, siis ta ei mõtle sellele, et viin on poes mõnevõrra kallim. Kapitalismiajastu kodanik mõtleb alati hoopis oma tulude kasvatamisele. Alkoholi hind kasvab aeglaselt ja uus hind võetakse alati omaks. Senine kogemus näitab, et tarbimine väheneb esimesel aastal pärast hinnatõusu. Arengumaal läheb tarbimine alla 0,7% enam kui arenenud maal, seda  10-protsendise hinnatõusu korral.

Noored limpsisid jäätist

Nõukogude Liidu lõpuajal jäi poeviin enamiku noorte jaoks seitsme pitseri taga olevasse seaduselaekasse, kust seda kätte ei saadud. Nüüd pöörduvad noored isade poole sõnadega: “Isa, tänan sind, et sa kaitsesid minu aju noores eas alkoholi eest!” Meie põlvkonnal oli selliseks “valgeks isaks” Mihhail Gorbatšov. Puhvetid olid viinavabad ja pudeli „haljast“ sai vaid talongiga. Siiski, sini-must-valged lipud juba lehvisid, kui sõber tuli välja “ketšupist pärit puskariga”. See meenutas lahjat lastešampanjat: puskari mõiste oli väga devalveerunud.

 Sageli olen mõelnud, et 1971. aastal sündinud põlvkond jäi terveks tänu viina kättesaamatusele. Sajandivahetusel tuli selle põlvkonna esindaja Kaur Kender võimsalt esile oma romaaniga “Ebanormaalne”. Tema kirjutatu kõlas toona võimsalt nagu Schuberti sümfoonia. Jah, midagi nii suurt kirjutab inimene siis, kui tal lastakse päikeseline lapsepõlv lõpuni elada ja tema aju jääb selle kõige kriitilisemal kasvuajal viinast rikkumata.

AARNE RUBEN, kirjanik

Jaga |