Olukord riigis vajab radikaalseid muudatusi

Marve Abiline,      04. oktoober 2006


Vanameelsete parempoolsete meelest on viimase aja kõige jõledam „kuritegu" Savisaare suvilaost. Mäletatavasti peaminister vihjas sellele, et probleem pole selles, et Savisaar ostis odavamalt, vaid et kõik teised on sunnitud ostma liiga kallilt. Euroraha tuleku hirmus lakke tõusnud kinnisvarahinnad ja pankade madala intressiga peibutuslaenud on pannud väga paljud noored pered raskesse seisu. Üks heategevusorganisatsioon juba kuulutas, et oodata on uut kodutute lainet. Vanameelsed peavad turuhinda „pühaks lehmaks" ning ühe keskmise lolli eestlase jaoks on kõhutäie ja katusealuse eest lõputu rügamine ainus elumõte igavesest ajast igavesti.
T.H.Ilves pahandas, et Edgar Savisaar vaatas Ene Maateni majandushuvideklaratsiooni. Mitte Savisaare teguviis pole hirmutav, vaid meie riiklik korraldus, et üldse on niipalju kõikvõimalikke saladusi, varjamisi ja peitmisi. Keda või mida me nii hirmsasti kardame, kui kõik ajavad asju ausalt? Isegi valimised ei peaks olema salajased. Ka suure pahanduse põhjustanud nn lindiskandaal viitab üldisele riiklikule korraldusele, kus iial ei või teada, milline videosilm sind vaatab või salakõrv kuulab. Kõige tobedam, et seda põhjendatakse turvalisuse ja kaitstusega.
Veel pahandati, et Savisaar hirmutab juttudega vägivallast. Enne presidendivalimiste lõppvaatust olid vihapinged ikka ülivõimsad. Iga avatud ja tundlik inimene tunnetas seda omal nahal. Vihapilve maandas sedapuhku Vladimir Mahhov. Ülimalt reaalne relvastatud konflikti oht lõppes selleks korraks minimaalsete kaotustega.
Vanameelsed olid nördinud KeRa koostööleppes sisalduvast nõudest Eesti sõjaväelased Iraagist koju tuua. Peab ütlema: igal juhul ja otsekohe! Veelgi enam – lähemas perspektiivis võiks Eesti kaaluda liikmelisuse peatamist NATO-s, aga miks mitte ka Euroopa Liidus. Too 2% SKP-st, mis läheb n.ö kaitsekulutusteks vanaraua kokkuostmise näol, võiks leida rakendust Eesti küla taastamisel ja noorte perede laenukoormuse leevendamisel. Euroopa Liidu jaoks polnud me veel üldse küpsed. Sealt voolav anonüümne rahamass pole teinud ühtki eestlast paremaks. Vastuolud ja pinged üha süvenevad. Eestile tuleks praegu kasuks n.ö inkubaatoriperiood, kus välissuhtlus oleks minimaalne. Täitsa mõeldav oleks piiri ühepoolne sulgemine: välja saaks, aga sissesõit oleks piiratud. Peame iseendas selgusele jõudma, kõik asjad rahumeelselt läbi arutama ja analüüsima. Rõhumine atraktiivsusele ja tulikirjalisele vaateakna-prestiizhile on nagu majaehitamine katusest alustades. Praegune Eesti riik meenutabki üht suurt lahmakat katust, millel vundamenti ja seinu pole ollagi. Selliseid hoonelahmakaid on viimasel ajal ridamisi kokku varisenud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)