Tartu teeb sundüürnike heaks, mis vähegi suudab

VLADIMIR ŠOKMAN,      19. mai 2004




Tartu piinab pensionäre-sundüürnikke

Sellise pealkirjaga lugejakiri ilmus 14. aprilli Kesknädalas. Tartlanna Elle Tobreluts kirjutas, et kaotas 1998. a kohtuotsusega kodu, kus oli sündinud ja kasvanud. Linn eraldas talle kahetoalise munitsipaalkorteri. Vahepeal vahetas pr Tobreluts selle korteri väiksema naaberkorteri vastu. Korterivahetuse käigus aga tehti tema munitsipaalüürileping ümber sotsiaaleluruumi üürilepinguks. (Nagu selgub, on see juriidiliselt otsustav nüanss, millele pr Tobreluts tähelepanu ei pööranud ja andis seega kõik oma õigused käest.)
2004. a saadeti talle Tartu linnavalitsuse sotsiaalosakonna teatis, et elamukomisjon otsustas tema üürilepingut enam mitte pikendada, kuna ta on töötav pensionär.
Pr Tobreluts süüdistas komisjoni, kes tegi otsuse temaga üürilepingut mitte pikendada, seda enam, et tema kui Keskerakonna liige on Tartu abilinnapea Vladimir Shokmani erakonnakaaslane.
"Pöördusin kõigepealt tema poole palvekirjaga jätta korter mulle, kuna mul puudub materiaalne võimalus endale korter muretseda," kirjutas Elle Tobreluts. Shokman teda ei aidanud.
Tobreluts järeldas, et Eesti Vabariigi kodanikel – sundüürnikel – ei ole õigust eluasemele. Saanud linnalt korteri, muutub kodanik automaatselt linna sundüürnikuks ja kaotab jälle elamispinna. "Siiras, sundimatu abi on see, mida tavakodanikud riigilt ja omavalitsuselt vajavad," lõpetab Tobreluts.
Tänases lehes jagavad sundüürnikele korteri eraldamise alal selgitusi oma ala spetsialistid – Tartu abilinnapea Vladimir Shokman ja elamumajanduse jurist Urve Paeorg.

Vastuseks Elle Tobrelutsu 14. aprilli Kesknädalas avaldatud artiklile "Tartu piinab pensionäre-sundüürnikke"

14. aprilli Kesknädal avaldas keskerakondlase Elle Tobrelutsu loo. Autor väitis, et Tartu võimuliidu keskerakondlastest abilinnapea – see tähendab mina – ja volikogu esimees – see tähendab Aadu Must – ei täida oma ülesandeid erakonnakaaslase aitamisel. Mina olevat teda lausa mõnitanud. Selgitan omalt poolt asjade tegelikku seisu.

On kord juba nii, et medalil on ka teine pool. Kuna artikli autor "unustas" paljud olulised asjaolud nimetamata ja ajalehe tegijad millegipärast ei pidanud vajalikuks järgida Eestiski üha enam levivat ajakirjandustava teis(t)elt asjaosalis(t)elt arvamust küsida, siis pean tagantjärele lisama mõned "unustatud" faktid.
Kindlasti ei ole Tartus vähemalt viimase kahe ja poole aasta jooksul (mil meie erakond on võimuliidus) maha vaikitud või mööda vaadatud tagastatud majade üürnike probleemidest.

Tartu teeb, mis võimalik
Me peame endale aru andma, et omandireformi käigus tehtud "isamaalisi" seadusi ei ole võimalik omavalitsuste tasandil ümber teha ega arvestataval määral heastada. Seda saab teha Riigikogu, kus keskerakondlased on korduvalt püüdnud vastavaid seaduseelnõusid läbi viia. Oleme Tartuski teinud, mis vähegi võimalik.
Kõne all olevas loos on väga palju nüansse. 1998. aastal, kui see pere kohtuotsusega korterist välja tõsteti, eraldas linn neile kohe kahetoalise kõigi mugavustega korteri. Elamispinnale asus elama siiski vaid tänane pahameeleavaldaja üksi. 2001. aasta maikuus avaldas proua Tobreluts, et ta sooviks parema meelega asuda kõrval vabanenud ühetoalisesse korterisse. Linnavalitsus tegi selles suhtes pooldava otsuse. Nüüd leidis kodanik, et on õige aeg hakata mitmesuguseid nõudmisi esitama. Ja linnavalitsus muudkui remontis ja remontis.
Kuid soovidel ei paistnud lõppu tulevat. Nii hoidis ta ligi pool aastat kinni kahte kõigi mugavustega korterit, lükates sellega omakorda edasi teiste abivajajate probleemi lahendamist.
Tekkis kahtlus, et tegelikult ei soovigi ta uut pinda, vaid naudib olukorda, et ametnikud, remondimehed jt täidavad kodaniku ühe soovi teise järel. Nii ei kestnud see siiski lõputult. 4. oktoobril 2001. a sõlmiti Elle Tobrelutsuga sotsiaaleluruumi üürileping. Seda, muide, vastu tulles tema enda soovile!

Erastamisavaldust Tartu linnavalitsusel ei ole
Artiklis väidab ta, et teda on petetud ja üürileping tehti sotsiaaleluruumile tema teadmata, "mida ma ei osanud isegi kõige halvemaga seostada". Tsiteerin linnavalitsuses 14. mail 2001. aastal vastuvõtul käinud pr Tobrelutsu väljendatud mõtete koondina fikseeritud seisukohta: "Isik soovib, et teda käsitletaks jätkuvalt sotsiaalabi vajajana ning ta ei pea erastamist eriti reaalseks. Eriti erastamisele kuuluvasse korterisse kolimisega seonduvaid kulutusi." (!) Ta ei ole ka kunagi esitanud avaldust eluruumide Rahu 8–22 või Rahu 8–23 erastamiseks. Just nendest linna korteritest, kus ta elas, oli eelpool jutt.
17. jaanuaril 2004. a oli üürilepingu lõppemise tähtaeg ning proua Tobrelutsu teavitati sellest ettenähtud korras ametliku kirjaga. Kuna Tartu linnavalitsuse elamukomisjonile ei olnud õigeaegselt – ega ole praeguseni – laekunud tõendeid, et Elle Tobreluts vajaks sotsiaalabi, siis ei olnud komisjonil mingit alust kodaniku üürilepingut sotsiaaleluruumi kasutamiseks pikendada.

Tobrelutsu poeg elab eramus
Komisjon saab oma otsustes lähtuda vaid Tartu linnavolikogus vastu võetud Sotsiaaleluruumide Üürileandmise Korra (SÜK) nõuetest. Selle otsuse järgi on üheks olulisimaks aluseks sotsiaaleluruumi pakkumisel inimese sissetulekud, mis ületavad konkreetse õpetajana töötava pensionäri puhul selgelt sotsiaalabi vajaja piiri, nagu on proua Tobreluts ka ajalehes ise märkinud. Kesknädala artiklis on täiesti mööda mindud asjaolust, et avaldajal on täiskasvanud poeg, kellel on Tartus oma eramu. Sellest ei saa linnavalitsus mööda vaadata.
Selgitasin prouale kõigiti, millised on linna võimalused ja millised avaldaja võimalikud lahendused olukorras, kuhu ta on ennast asetanud. Rõhutasin, et meie kuulumine samasse erakonda ei saa meie otsuseid mõjutada – õigusaktidega vastuollu minevaid otsuseid ei saa teha Tartus ega kusagil mujal lihtsalt seetõttu, et paluja on erakonnakaaslane.
Siiski pakkusin kodanikule võimaluse esitada linnavalitsusele täiendavad dokumendid, mis tõendaksid tema sotsiaalabi vajaja staatust. Kahjuks ei saa perearsti tõend asendada elamukomisjonile puuet tõendavat dokumenti. Kodaniku nõutud ja talle loodud võimalusest esitada isiklikult oma argumendid komisjoni liikmetele ta loobus.

Tobreluts valis avaliku laimu tee
On jäänud mulje, nagu oleks Elle Tobreluts veendunud, et sõda on lihtsalt poliitika jätk teiste vahenditega ja ta usub, et selleks sobib ka avalik laimamine. Tal tasuks siiski arvestada, et demokraatliku riigi seadusandlus seda nii ei käsitle. Eetikanormidest või haritud inimeste tavasuhtlemise normidest rääkida ilmselt ei ole antud juhul mõtet.
Olen aastakümnete jooksul vastu võtnud ja ära kuulanud kodanikke ning loomulikult on ennegi ette tulnud mõni, kes ei soovi midagi kuulda peale tema soovide täitmise. Nii juhtus kahjuks seegi kord. Mul polnud varem ega ole nüüdki põhjust kodanikku "häbistada", "mõnitada", "lausuda veel sapisemaid fraase". Ka erakonnakaaslase puhul mitte.

Sotsiaalpinna saamise määrab toimetuleku tase
Kuigi vist juba kõigile on selge, et paljud väited artiklis olid valed, pean siiski vajalikuks lehelugejatele üle kinnitada, et mingist konkreetsest korterist, mille väidetavat väärkasutamist ma teadvat ja soosivat, ei ole proua Tobrelutsuga ega ühegi teise kodanikuga vesteldes juttu olnud.
Et sotsiaalpindadel elab ka noori inimesi, ei ole ju saladus. Sotsiaaleluruumi eraldamise kriteeriumiks SÜKi alusel ei ole mitte vanus, vaid toimetuleku tase. Nendele pindadele tuleb vahel majutada inimesi näiteks lammutamisele minevatest majadest või põlengu tõttu peavarjuta jäänuid. Ja lastekodudest välja kasvavaid noori – ka nende eest peab hoolt kandma omavalitsus.
Seepärast ongi sotsiaalpind ajutine elamiskoht, kuni olud paranevad ja inimene saab ise jalad alla. Neil ei ole valikuid: kas osta või üürida kallim või odavam, suurem või väikesem maja või korter; või hoopis korrastada oma peresuhted ja elada koos vanemate või vanavanemate või hoopis lastega. Nii näeb ette pereseadus.
Elle Tobrelutsu artikkel 14. aprilli Kesknädalas näitab kujukalt, et meie hulgas on inimesi, kes on valmis oma heaolu nimel kõigeks. See pole mul esimene kord kohata inimesi, kellel muude argumentide lõppemisel ei ole probleemiks võtta abiks laim ja väljamõeldised. Kahjuks ka Keskerakonnas.
Nii et "siirast abi" Tartu linnalt on kodanik nautinud päris tublisti. Kuid ühepoolne siirus ei saa olla pikaajaliste suhete aluseks. Seda võiks üks õpetaja teada. Nagu sedagi, kes on tegelikult inimese kõige suurem vaenlane.
Tunnen siiralt kaasa.

Elle Tobrelutsu artikkel 14. aprilli Kesknädalas näitab kujukalt, et meie hulgas on inimesi, kes on valmis oma heaolu nimel kõigeks. See pole mul esimene kord kohata inimesi, kellel muude argumentide lõppemisel ei ole probleemiks võtta abiks laim ja väljamõeldised. Kahjuks ka Keskerakonnas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)