Ajakirjanike kõrvalised huvid

TOIVO TOOTSEN,      18. veebruar 2004


Kaheksakümmend aastat tagasi kirjutas ajakirjanik ja riigimees Jaan Tõnisson kirjutises "Iseseisev ajakirjanik Eesti rahvariigis" järgmise mõtteavalduse:
"Ajakirjanik on ka inimene. Ja inimesed liiguvad oma püüetes kui ka tegudes oma h u v i d e järele. Kui nüüd ajakirjaniku isiklikud huvid ja rahvuslikud kohustused vastamisi satuvad?!
Mis peab siis meie avalikust arvamisest kui rahva tahtmise õigest ilmutusest saama, kui Eesti ajakirjanikud mitte ei tegutseks kui tõe tunnistajad ja oma parema äratundmise kuulutajad, vaid kui inimesed, keda on juhtimas kõrvalised huvid!? Kui Eesti ajakirjandus… kõrvaliste huvide teenistuses oma mõju seks maksma paneks, et rahva tahtmist teadlikult võõriti valgustada, avalikku arvamust sihilikult võltsida…?!
On need kartused asjaliku põhjuseta?
Kas ei ole juba näha, kuidas äriline kapital meil nagu mujalgi hakkab mõju muretsema just ajakirjanduse pinnal?!
Mis saab üksik ajakirjanik parata kõigi kiusatuste vastu, millega kõikvõimas ärikapital oma küüned välja sirutab Eesti ajakirjaniku hinge järele?!…"
Need Jaan Tõnissoni sõnad meenusid mulle, kui lugesin 22. jaanuari Eesti Ekspressist tervet lehekülge hõlmavat kirjutist "Savisaare salalepe: vee hind tõuseb rängalt". Suur graafik näitas, et 2003. aastal on vee hind nn Savisaare lepingu järgi 16 krooni kantmeetri eest, 2004. aastal 18.23 krooni, 2005. aastal 20.75 krooni ja nii edasi. Lugejal jäi selge mulje, et Savisaar muutis omal ajal Jüri Mõisa ja ASi Tallinna Vesi vahel sõlmitud lepingut nii, et vee hind tõuseb rängalt. Sama teesi korrati järgmises Eesti Ekspressis, tuues ära ka sama graafiku.

Võõriti valgustamine

Siin hakkasingi mõtlema: millised "kõrvalised huvid" võisid mõjutada artikli autoreid? Sest tegemist oli selge "võõriti valgustamise" ja "avaliku arvamuse sihiliku võltsimisega", kui kasutada Jaan Tõnissoni väljendusi.
Kui soliidse nädalalehe soliidsed ajakirjanikud võtavad käsile nii tundliku ja suure teema, siis ei saanud nad seda leheküljelist artiklit kokku kirjutada ju üle vasaku jala, vaid pidid asju elementaarseltki uurima. Kindlasti ei olnud neil lugemata möödunud aasta lõpus avaldatud Heimar Lengi artikkel "Reede jäi iseenda veskirataste vahele". Selles lükkab Lenk nimelt ümber Äripäevas 01.10. 2003 ilmunud Kaupo Reede toodud väited vee hinna järsust tõusust. Muide, Reedel oli üsna sama jutt, mille soliidsed Eesti Ekspressi ajakirjanikud kaks ja pool kuud hiljem oma väljaandes suurelt üles tõstsid. Selles Lengi vastukajas on ära toodud ka tabel, mida maksaks vesi Tallinnas siis, kui Savisaar ei oleks Mõisa sõlmitud lepingut muutnud: 2003. aastal oleks vee hind olnud 16.61 (Savisaare muudatuse järgi jäi sellel aastal hind tõstmata ja seega maksis vesi 16 krooni kantmeeter); 2004. aastal oleks nn Mõisa lepingu järgi vee hind olnud 20.18 krooni (Savisaare muudatuste järgi maksame tänavu vee eest 18.23 krooni, kolmeliikmeline pere hoiab kokku umbes 250 krooni).
Veel hullem vahe oleks olnud 2005. aastal - vana lepingu järgi maksaks kantmeeter vett tuleval aastal 24.51 krooni, Savisaare muudetud lepingu järgi aga 20.75 krooni; kolmeliikmelisel perel jääb aastas vee arvelt taskusse ligi 500 krooni. Kus on siin Savisaare lepingust tingitud järsk hinnatõus?!
Ausa ajakirjanikuna oleksid Eesti Ekspressi artikli autorid nn Savisaare veehinna graafiku kõrvale pidanud tooma ära ka nn Mõisa veehinna graafiku. Kuid siis oleks pidanud artikli pealkirjaks olema hoopis "Savisaare salalepe: vee hind langeb rängalt Mõisa lepinguga võrreldes".

Nüüd olen kimbatuses

Olen pidanud Eesti Ekspressi soliidseks väljaandeks, kus ilmunud kirjutisi olen uskunud; olen eeldanud, et need on kirjutatud head ajakirjandustava jälgides, teiste osapoolte arvamust ära tuues ja oma ajakirjanduslikku sõltumatust säilitades.
Tallinna volikogu linnamajanduskomisjoni liikmena olen aga üsna hästi kursis kõigega, mis puudutab vett ja kanalisatsiooni. Näen, et selle artikli (ja ka hiljem ilmunud õigustava artikli) puhul pole ajakirjanikud olnud objektiivsed. Tahtmatult tekib küsimus: kui objektiivsed on teised artiklid - need, mille materjali ma nii hästi ei tunne ja mida ma usaldan lihtsalt austusest ajakirjanduse vastu? Kõikvõimas ajakirjandus sai hakkama kübaratrikiga: vee hinnatõusu vähendanud ja linnaelanikele sadu kroone veeraha kokku hoidnud Savisaarest tehti avalikkuse ees veehinna räige tõstja!

Ajakirjanik ongi huvidega inimene

Jaan Tõnisson kirjutab, et ajakirjanik on ka inimene. Et tal on ka oma huvid. Et kõikvõimas ärikapital on oma küüned välja sirutanud Eesti ajakirjaniku hinge järele.
Millised jõud siis tolle Eesti Ekspressi artikli puhul ajakirjanike hinge oma küünte vahele kiskusid? Poliitilised? Ärilised? Või oli asja taga mõne väljaande vastutav toimetaja, kellel on Tallinnas ärihuvid, mille täitumist Savisaar ehk segab? Mida tunnevad sisimas artikli autorid? Kas nad saavad oma hinge äri- või poliitikahuvide küünte vahelt kätte? Või ei soovigi nad enam seda - hing juba müüdud …
Lõpetan Jaan Tõnissoni sõnadega: "Tõsist ajakirjanikku, kellel on rahvahulkadele midagi ütelda, ei saa isegi kapitali jõud naljalt vaikima panna. Demokraatlikul maal leiab iseseisev ajakirjanik ikkagi võimalust eneseavalduseks."
Kaheksakümmend aastat on mööda läinud, kui need sõnad kirja pandi. Kuid lootus jääb.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)