Kaido Kama varjatud aastad

Tänases Kesknädalas avaldame praeguse Põhja-Tallinna linnaosavanema Enno Tamme loo esimese osa, järgmises lehes teise. Kesknädala fännile tundus nimelt, et uues valguses tuleb siin avaldatud fakte vaadata Hermann Simmi vahistamise kontekstis. Juba vahetult Simmi & abikaasa riigireetmise kahtlustusele järgnenud päevadel toodi välja seosed Kaido Kamast ja Lennart Merest, kelle kaadripoliitikata ei tõusnud ega langenud aastail 1992–1994 ükski Siseministeeriumi kõrge ametnik. Simmi nimetasid ametisse just nemad.

Ja nagu Enno Tamm oma uurimusloo lõppsõnas ka ise ütles: lihtsalt  õpetlik on vaadata, mis rolli mingid mehed Eesti ajaloos on mänginud ja mis jälje endast jätnud.

„Küsimus ei ole üldse ainult Kaido Kamas,“ kirjutas Tamm. „Küsimus on selles, missuguseid nõudeid võidakse esitada riigitegelastele. Ameerika Ühendriikide presidendiks saamisel on kaks nõuet, mida ei otsusta valija. Esiteks, kandidaat peab olema USA-s sündinud, ja teiseks, ta peab olema psüühiliselt terve. Kõik ülejäänu on valijate kätes.“

Kaido Kama kogus 1995. aasta Riigikogu valimistel 8225 häält, mis näitab Lõuna-Eesti valijate palavat armastust tema isiku vastu. Mis sellest armastusest tänaseks on saanud ja mis head Kama (lõuna)eestlaste elu parandamiseks tegi?

MEES METSAST: Kaido Kama (50) oli Laari valitsuse justiitsminister oktoobrist 1992 kuni maini 1994, Tarandi valitsuse siseminister novembrist 1994 kuni aprillini 1995. Sai 1995. a Riigikogu valimistel isikumandaadi, aidates oma häältega parlamenti Parempoolsete erakonna, mille asutajaid ja liidreid ta ise oli. Seejärel Kama loobus mandaadist. Andis siseministeeriumi Edgar Savisaarele üle märtsis 1995. Hiljem kadus avalikkuse vaateväljast. Tema nime seostatakse 1991. a omandireformi väljatöötamisega ja selle läbiviimisega kodueestlaste õiguste arvel (vt ka Helle Kalda: „Ühiselt ehitatud riik – ka koos sundüürnikega“, Kesknädal 15. oktoober 2008); ning seoses Hermann Simmi kahtlustamisega riigireetmises on mõned allikad viidanud võimalikele seostele Kama siseministri ameti ja Simmi politsei peadirektoriks edutamise vahel.

[illustratsioon]  KRIMINAALKURJATEGIJA: Väljavõtted Kaido Kama süüdistusaktist kriminaalkuriteos 1977. aastal Hargla kauplusse sissemurdmisel.

Kaido Kama varjatud aastad     

 ENNO TAMM

Ajakiri „Elu Pilt“ 1993

Kaido Kamast räägitakse palju. Kuidas siis, ikkagi justiitsminister. Ja võiks olla ka rohkem. 1992. aasta oktoobris oli „Isamaal“ neli peaministrikandidaati: Mart Laar, Illar Hallaste, Ülo Nugis ja Kaido Kama. Võib-olla oli see juhus, et „Isamaa“ valik langes tookord Laari ja mitte Kama kasuks.

1993. a. oktoobris lahvatanud valitsuskriisi päevil hakati taas kõnelema Kamast kui võimalikust uuest peaministrist. Seekord õnnestus Laaril rahulolematus „Isamaas“ maha vaigistada ja võimalikud troonipretendendid taanduma sundida, aga keegi ei tea, kui kauaks. Kama täht võib veel väga varsti ja väga ootamatult tõusta. Seda enam peab küsima: kes on Kaido Kama?

Kogumik „Kes on kes Eesti poliitikas 1982–1992“ annab tema kohta teada järgmist:

Kama, Kaido (18. dets. 1957 Viljandi, EV Ülemnõukogu liige, Eesti Komitee liige, EKRE asutajaliige 1990). Lõpetas 1975. aastal Viljandi 1. Keskkooli, õppis aastatel 1975–1976 ERKI-s arhitektuuri. Töötas 1982–1990 Võru Metsamajandi Antsla metskonnas metsnikuna, a-st 1990 on EV ÜN-i ja selle õiguskomisjoni liige ning omandireformikomisjoni esimees. Eesti Komitee I ja II koosseisu liige ja abiesimees. EKRE juhatuse, Põhiseaduse Assamblee (1991–92), Urvaste Karula Muinsuskaitse Seltsi Volikogu ja Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsiooni Nõukogu liige, Võro Keele ja Kultuuri Fondi asutajaid. Avaldanud ajakirjas „Vikerkaar“ kultuuri- ja rahvuspoliitilisi artikleid, tutvustanud raadios ja TV-s kodanike komiteede liikumist ja Eesti Komitee tegevust ning käsitlenud omariikluse taastamist ja omandireformi. Koostanud „Võro-Seto tähtraamatu 1990“.

Väikeste variatsioonidega korratakse sama ka kõigis teistes Kama elulookirjeldustes. Viimati teatas ajaleht „Post“ 23. oktoobril , et „koolis käis väike Kaido Viljandis, kus lõpetas 1975. aastal I Keskkooli. Samal aastal astus noormees Kama ERKI-sse arhitektuuri õppima, kuid majade joonistamine pakkus tulevasele poliitikule pinget ainult ühe aasta. 1982–1990 töötas Kama metsnikuna, seejärel võttis sisse omandireformikomisjoni esimehe austava ametikoha“.

Aastaid 1976–1982 esitatakse Kaido Kama eluloos kui rutiinset halli ajajärku – kus nagu ei sünnikski midagi. Need on justkui varjatud aastad.

Ka ajakirjanikul pole selles ajavahemikus lihtne selgust saada. Paljud mehed ei mäleta või ei taha mäletada, paljud inimesed on ametikohtadel vahetunud, paljud paberid kaduma läinud või ära põlenud. Me sattusime väga erinevatele versioonidele. Ning iga kord ei jõudnudki selgusele, kus on tõde, kus on pooltõde ja kust algab vale.

* Räägitakse, et Kaido Kama on keskeriharidusega ning lõpetanud Kaarepere sovhoostehnikumis (praegune Luua Kõrgem Metsakool) metsanduse eriala. Kooli direktor Villu Reiljan ja õppedirektor Jaan Velström väitsid aga nagu ühest suust: „Kaido Kama ei ole meie koolis kunagi õppinud. Me ei tea, miks on levinud arvamus nagu oleks ta siin hariduse omandanud. Kuidas saab rääkida Kamast kui metsamehest, kui ilma erihariduseta metsnikutööd teha on võimatu. Mehed tunnistasid, et pidid selle kohta omal ajal isegi avalduse tegema, aga lõid lõpuks käega – nende kool on riigieelarveline asutus ja selle käekäik sõltub ka valitsusest.

* Räägitakse, et Kaido Kama joob ohtralt viina ja satub kergesti seisundisse, kus ta enese üle kontrolli kaotab. „Eesti Ekspress“ jutustas kaks aastat tagasi (11. jaanuaril 1991) ühest vahejuhtumist, kuidas tookordne Ülemnõukogu saadik Kaido Kama ühe Tallinna teatrimaja puhvetis purjuspäi toole purustas, baaridaamile pussnoa kõrile asetas ja teda maha tappa ähvardas. Kõik sellepärast, et baaridaam jättis rahuldamata rahvasaadiku poolt pudeli konjaki nõudmise ja piirdus viiekümne grammi väljavalamisega. Kirjutis lõppes sõnadega: „Härra Kama külaskäigust jäid teatrimaja välisuksele ajaloolised noatäkked.“

Ühtede jaoks on Kaido Kama alkohoolik. Teised aga väidavad, et ministril pole kunagi olnud erilist sõltuvust alkoholist ja pärast viinaravil käimist ei võtvat ta enam tilkagi.

* Aastate 1977–1978 kohta pakutakse veelgi vastukäivamaid versioone. Esimene, romantiline variant väidab, et Kaido Kama oli neil aastail Vepsamaal etnograafilist materjali kogumas. Kelle ülesandel, millist materjali ja kuhu see on jäänud, seda pole täpselt teada. Teine versioon aga kõneleb, et Kaido Kama kandis sel ajal hoopis kriminaalvastutust sissemurdmise eest.

Mis siis ikkagi juhtus aastatel 1976–1982?

Noor Kaido Kama õppis tõepoolest Viljandi 1. keskkoolis. Lõpuklassis sattus ta mitme ebakaines olekus korrarikkumise pärast koos toonase sõbra Vello Lipsiga alaealiste asjade komisjoni ning visati koolist välja. Mõne kuu õppis ta Suure-Jaanis, lõpueksamid aga võis taas sooritada Viljandis. Pärast küpsustunnistuse kättesaamist läks vabatahtlikult Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse viinaravile. Sealt naasnuna asus samal sügisel edasi õppima ERKI õhtuses osakonnas arhitektuuri erialal. Kuigi kaua ta seal aga vastu ei pidanud. Kaido Kama eksmatrikuleeriti 1976. aasta novembris akadeemiliste võlgnevuste pärast esimesel kursusel, mida ta seega ei lõpetanud. Kunstiinstituudis on justiitsministri isiklikul arvestuskaardil nr. 7545 märge: nõrk õppeedukus. Ega tal õppimiseks ju palju võimalusi olnudki, sest 1976. aasta mais-juunis viibis Kama taas ravil Jämejala haiglas ning talle pandi diagnoosiks ASTEENILINE NEURASTEENIA. Tervishoiu käsiraamatu järgi on selle haiguse puhul peamised nähud väsimus ja kurnatus, mis iga töö juures tekivad väga kiiresti. Tööpäeva lõpul tunnevad haiged end täiesti töövõimetuna. Nad ei suuda seetõttu midagi õppida ega varemõpitut meelde tuletada, kuigi mälu ei ole otseselt kahjustatud. Esinevad ka häired pidurdusprotsessis.

Pärast eksmatrikuleerimist haigusnähud ilmselt süvenesid, sest 1976. aasta detsembris sai Kaido Kamast uuesti Jämejala haigla patsient. Seekord oli diagnoos PSÜHHOPAATIA.

Poriloigust kauplusesse

Väljunud jaanuari keskel haiglaseinte vahelt, möödus Kamal aasta peaaegu ilma avalikkust huvitada võivate vahejuhtumiteta, aga ka ilma töökohata. „Peaaegu“ sellepärast, et ehkki 1991. aasta „Kultuuri ja Elu“ 4. numbris väidetakse, nagu oleks noor poliitik 1977–1978 viibinud Vepsas, see päris nii ei olnud.

1977. aasta lõpp – 1978. aasta algus tõi Kaido Kama Valgamaale väikesesse Hargla asulasse, mis on päris Eesti lõunapiiri lähedal. Seal asub ka Hargla kauplus, mis tol ajal langes mitmel korral sissemurdjate saagiks. Üheks sissemurdjaks osutus ka hilisem justiitsminister. Toona kirjutas Kaido Kama oma seletuses, et temal olevat tekkinud pättidega tüli. Kähmluses kukkunud ta poriloiku, saanud märjaks ja tal hakanud külm. Teist võimalust ei olevat olnud, kui poodi sisse murda. Seal olevat ta varastanud alkoholi ja suitsu ning ka uue kampsuni.

Seekord hinnati seletust tüüpilise koolipoisivalena. Sooja oleks võinud saada ka lähedalasuvatest majadest, selleks ei pidanud tingimata kauplusesse murdma. Ning kui mehel oli külm ja sooja saamiseks pidi ta varastama alkoholi, siis milleks suitsud? Ju vist ikka närvide rahustamiseks. Umbes nii said ka uurijad asjast aru.

Tolleaegne kaupluse juhataja Helju Mannas meenutab, et just selle sissemurdmise järel sai ETKVL-i ülemustel mõõt täis ning poeakendele otsustati trellid ette panna. Juhataja imestas ka, et kõik sissemurdjad said neli-viis aastat vanglakaristust, aga Kama puhul millegipärast asi kohtusse ei olevat läinud.

Sel ajal Valga miilitsaülemaks olnud major Heino Jaakson oli see mees, kes vormistas materjalid üleandmiseks kohtule. Kui nüüd aastaid hiljem tuli hr. Jaaksoni juurde ajakirjanik, siis ütles endine miilitsaülem: „Niikuinii on kõik otsad vette jooksnud, Valga kohtuhoone on maha põlenud, prokuratuurimaterjalid üle antud.“ Samas lisas Heino Jaakson, et tal on väga hea mälu ja et ta mäletab oma endisest tööst peaaegu kõike, aga just Kamaga seoses olnu olevat ununenud. Oli veel teisigi inimesi, kes silmanähtavalt ei soovinud enam mäletada seda omaaegset lugu. Oli aga neidki, kes hea meelega Kama eluseikadest rääkisid. Eestimaa on väike ja esimesed andmed justiitsministri sissemurdmisest kauplusesse sai ajakirjanik täiesti juhuslikult Valgamaal Koobassaare poe juures kauplusautot oodates, kus inimesed selle kummalise loo üle veel nüüdki mõtteid vahetasid.

Mais 1978 oli Kama taas Jämejala statsionaaris. Seekord kohtupsühhiaatrilises ekspertiisis seoses kriminaalasjaga, kus teda  süüdistati grupiviisilises sissemurdmises kauplusesse. Võimalik, et ta tunnistati ekspertiisi tulemusena süüdimatuks ja seetõttu ei läinudki kohtu alla. Tõenäolisem siiski, et arstid tunnistasid Kama süüdivaks. Jämejala haiglast öeldi meile, et nemad justiitsministri kohta materjale välja ei anna. Küll aga on meil teada, et Kamal diagnoositi taas psühhopaatia koos alkoholi liigtarvitamisega.

„Tervise ABC“ järgi avaldub psühhopaatia teatavate iseloomujoonte tuntavas ülekaalus, mille tõttu on häiritud inimese kohanemisvõime. Psühhopaatia on kaasasündinud või areneb ebasoodsate tingimuste tagajärjel lapseeas. Psühhopaatia puhul esinevad kõrvalekalded tunde- ja tahteelus: ülitundlikkus või tuimus, otsustusvõimetus või liiga tugev tegutsemistung, alaväärsustunne või enese ülehindamine, pessimistlik meelelaad  või kahtlustav ja umbusklik suhtumine ümbrusesse. Eristatakse mitmeid vorme: asteeniline, hüpohondriline, depressiivne, paranoiline jne.

Dekompensatsiooniseisundis ägenevad kõrvalnähud niivõrd, et sotsiaalses keskkonnas kohanemis- ja töövõime on tõsiselt häiritud. Joomahulluse ehk kroonilise alkoholismi puhul esineb enesekontrolli kaotamine, mälulüngad. Raskemas staadiumis võib viia vaimsele või majanduslikule laostumisele, isegi kuritegevusele.

Süvenevad muutused psüühikas, nõrgeneb kohusetunne töö ja perekonna suhtes.

Laborandist Ülemnõukogu saadikuks

1979. aasta oktoobrist detsembrini ja 1979. aasta jaanuarist märtsini oli Kama tööl Tartu Ülikoolis laborandina. Kord ühes, kord teises laboratooriumis. Seejärel võttis ta pikema puhkuse. Suvi. Siis paar kuud kolhoosnikuelu ja jälle puhkus. Sedakorda ligi kaheksa kuud. 1980. aasta suvel töötas ta mittekoosseisulise kaevajana arheoloogilistel väljakaevamistel. Ning taas see tema jaoks millegipärast külgetõmbav amet – laborant. Detsembris saab Kamast asendustöötaja kunstnik-kujundaja ametikohal Etnograafiamuuseumis. Sel ajal käis ta kaasas Siberi-ekspeditsioonil hantide juures. Muuseumi töötajate sõnul oli tal väga hea käsi ning ta joonistas hästi. Siiski jäi üht-teist siinkohal arusaamatuks, sest Võru metsamajandi töötajate sõnul veetis Kama 1981. aasta suve juba Võrumaal Kolski külas Karupedaja talus. Seal oli tema naabriks ja sõbraks kõrvaltalus elanud metsatehnik Kalle Eller.

Edasi viis tulevase ministri elutee Kaareperre, kus ta töötas pool aastat metsakatsejaamas kalakasvatustöölisena. Kalamajandi juhataja Aarne Liivi sõnul õppisid tema naine ja Kaido Kama abikaasa ülikoolis ühel kursusel. Aarne Liiv: „Kui ta siin töötas, elas ta juba Võrumaal. Pakkusin talle eluaset, aga ta ütles, et liiga palju kive ja betooni on ümberringi.“ Veidi mõelnud, lisas hr. Liiv: „Kama on maru rahulik, võib paari lausega Savisaare käed värisema panna.“

Alates 17. maist 1982 asus Kaido Kama tööle metsatehnikuna ning töötas sellel kohal ajani, mil ta valiti Ülemnõukogu liikmeks.

Kohalike inimeste hulgas ei ole ühest suhtumist Kamasse ja tema peresse. Sealne raamatukoguhoidja ütles, et justiitsministril on fantastilised lapsed – loevad palju ja himuga. Tal on ka tubli naine – saab üksi kõigega hakkama. Külas räägiti, et inimesed käivad aeg-ajalt Kama pool nõu küsimas – ikkagi omakandimees. Kuna aga maailma tahtmist täita ei saavat, olla asi ükskord ka omakohtuni läinud. Mida kõike külavahel ei kuule! Mehed teadsid  pajatada, et möödunud aegadel , mil tulevane justiitsminister veel koos nendega viina viskas, juhtus ka nii, et ta laua alla tukkuma vajus. Ükskord olla aga selgunud, et „väsinud mees“ oli hoopis teeselnud magamist ja ise tähelepanelikult kuulanud, mida tema kohta räägitakse, et sellest hiljem oma järeldused teha.

Üks külamees ütles: „Kas te pole tähele pannud, et Kaido Kamal on kuri pilk?“ Tegelikult kardetakse Kaido Kama sealkandis. Kardetakse tema ettearvamatut käitumist ja kättemaksuhimu. Oma küla elanikelt sai Kaido Kama ainult kolm häält. Ülejäänud hääled kogus ta kaugemalt, kus teda vähem tuntakse.

Kaitseliidust jäägrikompaniini

Ma ei tea, kas Kama on agressiivne, aga kindlasti on ta aldis vägivallale. 1989. aastal kirjutas ta ajakirjas „Vikerkaar“: „Sõjaseisukorra kehtestamine Eestis (tankid tänaval) rahvuse füüsilist olemasolu ei ohusta. ... Enimalt võiks meid praegu tabada järjekordne kuni paarisaja tuhande inimese küüditamine. Hoolimata kogu vastava aktsiooni koletuslikkusest ja tõdemisest, et küüditamisele (hävitamisele) läheb kindlasti parem osa eestlaskonnast, pole see rahvuskehale veel surmavalt ohtlik -  genofond säilib, rahva vaimne potentsiaal taastub paari inimpõlve jooksul.“ (Vikerkaar 1989, nr. 5)

Sellest kirjutisest järeldub, et inimelu ei ole eriline väärtus ja ei maksa muretseda, kui kakssada tuhat meie hulgast on võib-olla hukkunud, piinatud ja hingelt purustatud. Kama arusaam, mille kohaselt rahvus on kõik ja isiksus eikeegi, on teravas vastuolus ühiskonna humanistliku uuenemiskäsitlusega, mille kohaselt peamine väärtus on inimese elu.

Kui Kama oleks juba 1990. aastal saanud ministriks, siis vaevalt me oleksime veretult jõudnud iseseisvuseni. Sest temale oli see lihtsalt ükskõik. Ka tema mõttekaaslased on kinnitanud, et ilma vereta ei olegi õiget vabadust.

1990–1991 oli Kama üks Kaitseliidu ideelisi eestvedajaid. Tema mõtete järgi tegutsesid need mehed, kelle hulgast hiljem kasvas välja Läänemaa jäägrikompanii. Pole sugugi juhus, et Hain Rebas Pullapää kriisi haripunktis nõudis just nimelt Kama kohaletulekut.  Kama sellega aga ei kiirustanud, vaid jätkas puhkust ja tegi heina ning ilmus Tallinna alles siis, kui Rebas oli Eestimaa tolmu oma jalgadelt maha pühkinud. Usun, et aja jooksul tuleb rohkem ilmsiks nii Kama seotus Pullapää kriisiga kui ka kuperjanovlaste „marsiga Toompeale“ 1992. aasta juunis.

Kes on siis Kaido Kama?

Teatud mõttes talent? KAHTLEMATA. Kuldsete kätega meister, kes oskab voolida puidust asju? KINDLASTI. Kriminaalse teo toime pannud isik, kes murdis kauplusesse? JAH. Tasakaalutu ja vist mitte päris terve inimene? NÄIB NII. Mees, kes ei suuda iseseisvalt jagu saada viinakiusatusest? TUNDUB KÜLL. Selline kipub olema hinnang inimesele, kelle kätes on meie riigi õigussüsteem, kes otsustab, keda esitada või mitte esitada kohtuniku või prokuröri ametikohale.

Probleem on üldine

Võib-olla on see paratamatu, et pöördelistel aegadel keerutab ajalootolm võimutippu teiste hulgas ka niisuguseid vastuolulisi ja mõneti salapärase elukäiguga inimesi. Stabiilses ühiskonnas hinnatakse inimesi tegude järgi. Pöörde ajal teo nõue nõrgeneb, sest sellepärast pööret tehaksegi, et tegusid tehtaks uutmoodi. Lahendusi ja otsustusi nõutakse erakordselt kiiresti ja teeside kujul, kus sõna käib tegudest ees. Sellistel aegadel rahva ohutunne nõrgeneb, vajatakse kedagi uut ja tundmatut. Segastes oludes pääsevad pinnale nõrgenenud enesekriitikaga inimesed, kes teavad piisavalt vähe, et mitte kõhelda ja lubada ka võimatut. Eesti XX sajandi ajaloost tuuakse näiteks Jaan Anvelt ja Viktor Kingissepp, kellel olevat olnud probleeme vaimse tervisega. Arvatakse, et ka Eesti Vabariigi riigitegelaste Aadu Birgi ja Nikolai Helgi psüühiline seisund oli vähemalt intrigeeriv. Õpetlik on vaadata, mis rolli need mehed Eesti ajaloos on mänginud ja mis jälje endast jätnud.

Küsimus ei ole üldse ainult Kaido Kamas. Küsimus on selles, missuguseid nõudeid võidakse esitada riigitegelastele. Ameerika Ühendriikide presidendiks saamisel on kaks nõuet, mida ei otsusta valija. Esiteks, kandidaat peab olema USA-s sündinud, ja teiseks, ta peab olema psüühiliselt terve. Kõik ülejäänu on valijate kätes. See tähendab, et inimene peab olema vaimselt terve ja tugeva närvisüsteemiga ning taluma pinget. Peame endalt küsima, kas psüühiliselt raskustes olev riigitegelane on ohtlik oma kaaskodanikele ja riiklusele või mitte. Kujutage ette Kaitseliidu keskastme ülemat, kes meeltesegaduses saadab oma mehed Petseri peale, meie idaalasid tagasi võitma. Selline samm võiks saada saatuslikuks eesti rahvusele või Eesti riigile. Või kujutage endale ette riigitegelast, keda tabab joomahoog ja kes kirjutab alla miljonite dollarite eest Eesti riigi veksleid, mida me maksumaksjatena peame hiljem tasuma.

Tundub, et selles on probleem, mis seni ei ole leidnud korrektset käsitlust. Võib väita, et inimestel on õigus valida parlamenti neid, keda nad iganes soovivad. See on õige. Kuid kui inimesed annavad kellegi poolt oma hääle, siis on neil ka õigus teada saada, milliste psüühiliste häiretega võib maadelda üks või teine saadikukandidaat. Tegime väikese küsitluse telefoni teel ja võime öelda, et inimesed tahavad selliseid asju väga teada. Nad tahavad olla kindlad, et mõni minister ei too ühel päeval  tervishoiuasutusest paberit selle kohta, et tema ei vastuta mitte millegi eest.

 „Elu Pilt“ 1993

LÕPPSÕNA TOIMETUSELT

Selles aastatetaguses loos pole kirjutatud, miks kriminaalkuriteos süüdistatud Kaido Kama karistuseta jäi. Kn toimetus uuris ja sai teada: Kama toimik lõpetati klausliga „suunata arutamiseks edasi seltsimehelikule kohtule“. Nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad, et nn seltsimehelik kohus oli vaid moraalilugemiskoht. Kuid antud asjas paneb imestama hoopis see, et seltsimehelik kohus sai asuda vaid a) elukoha järgi või b) töökoha järgi. Kuna Kama sel ajal kusagil ei töötanud ega omanud ka sissekirjutust ühelgi aadressil, suunati toimik seega ...“õhku“.

Taas mõistavad vaid nõukogude ajal elanud inimesed, et nii sai kriminaalasja lõpetada vaid n-ö teatavate vastuteenete eest. Vaadates Kama usinat tegevust tuhandete eestlaste kodusid lammutava omandireformi „väljatöötamisel“ (mille tagajärgi näeme teravana veel mitu inimpõlve, vt ka siinse loo kõrval 8. lk esitatud probleemid) ning tuletades meelde ikkagi seda, et just Kama siseministriks oleku ajal sai täna riigireetmises süüdistatav Herman Simm politseiameti kõrgeimaks ametnikuks (kusjuures Kama ja Simm on koolivennad), pole imestada, et segastel aegadel Eesti riigi etteotsa tõusnu tegi tegusid, mis pole päriselt kooskõlas Eesti riigi huvidega.

Kama ise on rahva seas tekkinud õigustatud küsimust „Miks ministril ei ole kõrgemat juuraharidust?“ kommenteerinud nii: „Kahtlemata hüppasid kõik 1992. aastal valitsuse tegijad mingil määral tundmatusse. Aga mul oli olemas kogemus Ülemnõukogu õiguskomisjonist, kus tihedas koostöös justiitsministeeriumiga valmisid omandi- ja maareformiseadused. Eks tolleaegsed juristid olid küll veidi ehmatanud, et ministriks tuleb mees, kes ei olegi senise juristide vennaskonna liige.“ (Intervjuust Ivi Drikkitile „Postimehe“ laupäevalisas „Ekstra“ 25. mail 1996)

Tänase konteksti puändina väärib imestamist, et Kaido Kama on taas tööl kõrges riigiametis – ta on riigikontrolöri nõunik. Kama võeti sellesse ametisse 2008. aasta kevadel palgaga 30 000 krooni kuus.

„„Kama on Riigikontrollis tööl lepinguga ning tema ülesanne on audititele anda “majaväline pilk”,“ ütleb Riigikontrolli avalike suhete juht Toomas Mattson. “Kaido Kamal on oluline elukogemus nii parlamendi liikmena, ministrina kui ka peaministri ja kaitseministri nõunikuna. Aeg-ajalt on Riigikontrolli süüdistatud elukauguses ja teatud puhkudel võib see isegi õige olla – on ju Riigikontrolli töötajaskond väga noor. Kama lisab selliste asjade vältimiseks elukogenud inimese kõrvalpilgu,““ kirjutas tänavu 25.  juunil Eesti Ekspress.

Jaga |