Nädala juubilar Toomas Kall 60

EINO BASKIN,      10. oktoober 2007


Toomas Kalliga puutusin esmakordselt kokku Vanalinnastuudios1980. aastal, mil ma lõin selle teatri. Kall oli selleks ajaks juba kuulus karikaturist ning teda avaldas Sirp ja Vasar üsna tihti.

Teadsin teda ka kui humoristi, kes kirjutab üsna mõnusaid lugusid. Ühesõnaga, Kall oli tuntud nimi, ja nii tegigi Roman Baskin talle ettepaneku tulla Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajaks. Muuseas, Erki-Sven Tüür oli meil siis muusikaala juht, ning mõlemaga jäin väga rahule.

Kallile töö meie juures istus – ta oli ju olnud ka Sirbis toimetaja.

Kalli tulekuga tuli meil välja suure menu saavutanud tema kirjutatud paroodialavastus „Prügikast I ehk Põhi paistab", kus etendusel istusid saalis Laar ja Lauristin, ühesõnaga – kogu valitsus istus saalis ja naeris koos publikuga iseenda üle. Muuseas, Egon Nuter parodeeris selles lavastuses Lennart Merd – see oli paroodia, mida pole keegi suutnud ületada. Seda Kalli kirjutatud tükki mängiti Vana Sakala saalis üle 150 korra.

Järgnesid 1995. aastal Toomas Kalli kirjutatud „Prügikast II" ja „Raadio 0".

Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana Kall tõlkis vene klassikat – 1982. aastal lavastunud Suhhovo-Kobõlini „Toimiku", 1987. aastal tegi ta uue tõlke Gogoli „Revidendist", mis pidas vastu üle 100 etenduse. 1999. aastal kirjutas ta estraadinäidendi „Kassikuld", kus Dan Põldroos mängis mind. "Kassikuld" oli vaimukas ja nauditav, kohati koguni ühiskonnasatiiriline ja postmodernismi moekalt läbi postmodernismi välja naerev.

Kui Kall teatrist lahkus, jätkus meie koostöö nii teatris kui ka televisioonis. 2004. aastal tuli estraadilavastus „Viimane vint" millega tähistasime minu 75. sünnipäeva. 2005. aastal lavastasin Kalli estraadietüki „Viimane sent", milles ennetähtaegselt jätsime hüvasti Eesti krooniga". Möödunud aastal tuli tema „Kolme lillekese juubel", mille pühendasime Inese, Anne Veski ja Ita Everi juubelile. Värskeim koostöö Kalliga oli sellesuvine estraadietendus „Tähtede sadu". Muuseas – Toomas Kalli kirjutatud on ju ka minust kõnelev raamat „Läbi lillede".

Nagu sellest loetelustki nähtub, on Toomas Kall estraadirindel n.ö absoluutne autor.

Iga nädal on ETV-s „Pehmed ja karvased". Vaatan ainult neid karvaseid, mis on Toomas Kalli kirjutatud, teisi mitte. Kalli omad on laiahaardelisemad. Mulle on ta kurtnud, et tahaks tegelaskonda laiendada, ent nukud on kallid.

Praegusaja humoristidest ongi silmapaistvamad Andrus Kivirähk ja Toomas Kall. Kivirähk on moodne, Kall aga erudiit ja entsüklopedist, kes tunneb eesti kirjandust.
Toomas on muhe mees, laia huumoriga, teravmeelne. Poliitikas ei soovi ta osaleda ja suhtub poliitikasse pessimistlikult.

Ometigi mäletan aegu, mil Toomas Kall kirjutas alla „40 kirjale". Üsna tihti helistas siis Vanalinnastuudio direktorile Jüri Karindile kompartei keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan, kes iga kord küsis: „Kas Kall töötab ikka veel teie teatris?" Töötas ikka!

Kuid praegu on, nagu kõigil loomingulistel töötajatel, nii ka minul ja Kallil, tunda teatud skepsist. Kall on nii inimsuhetes kui ka oma loomingus pieteeditundeline, hea kunstimaitsega, taktitundeline.

Hiljaaegu vaatasin öösel Kanal Kahes Uuspõllu soud, mille on praegused tolkenid kokku kirjutanud. Labasus vohab – need, kes taolist rämpsu toimetavad, on noored nolgid, kel lastakse ropendada. See on äärmine labasus, millest huumor on vägagi kaugel.

Siinkohal saabki võrdluseks seada Toomas Kalli sisemise, väga kõrge intelligentsi. Tema on oma loomingus kaalutlev, ei laamenda ega räuska.

Mida Toomas Kallile juubeliks soovida? Ole vee peal, et Sul oleks palju töid ja tegemisi, mis vääriksid Sinu annet!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)