Teispool Atlandit

Tõnu Naelapea,      08. märts 2006


Osavõtt Toronto eestlaskonna aastapäevaaktusest oli suhteliselt tagasihoidlik.
Aupeakonsul Laas Leivat juhtis avasõnas tähelepanu Maalehes hiljuti ilmunud Järvamaa koolilaste küsitlusele meie riigi sünni, sümboolika, ajaloo ja tänapäevapoliitikute kohta. Noored, kes sündinud ja üles kasvanud vabas Eestis, alles hakkavad tajuma iseseisvuse tähtsust.
Priit Aruvalla aktusekõne oli asjalik ja lühike. Selle asemel, et keskenduda juba tuttavale aktusekõnede temaatikale, oli päevakorral Kanada eestlaskonna hetkeseis, millele kõneleja lähenes seisukohalt: mida eilne saab homsele õpetada.
Esiteks: eestlus keeleta on tühi kest. Sellest saadi aru juba ärkamisajal, Jakob Hurt pani aluse keelelisele ideoloogiale ajal, kui eestlust ohustas saksastumine. Algkoolideta, raamatukogudeta, inimesteta, kes koolis õpetasid ja seltse juhendasid, poleks olnud rahvuslikku liikumist. Kanada eestlased ei tohi olla shovinistid ega põlata neid, kelle eesti keel on puudulik või ka neid, kes on segaabielus – tuleb teha kõik võimalik, et neile vastu tulla. Näitena pakkus kõneleja Seedrioru ja Jõekääru lastelaagreid, kus toimub keelekümblus ja kus puuduliku keeleoskusega lastel on võimalik tunda end eestlastena. Eesti võiks eeskuju võtta Prantsusmaalt, kus 60ndatel aastatel keele kaitseks alustati keelekonverentside korraldamist riiklikul tasandil. Samuti võiks suveti tuua Eesti lapsi Kanada lastelaagritesse ja Kanada noori saata Eestisse.
Aktusel nenditi, et Eesti lipuvärvid on tänu Torino olümpiamängudel saavutatud edule rahvusvaheliselt tuntumad kui kunagi varem.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)