Keskerakond euroopaliku sotsiaalpoliitika poolt

Ja mitte ainult rääkida, vaid aktiivselt tegutseda, sest sotsiaalne heaolu ja hoolekanne ei tohiks ühes Euroopa Liidu riigis olla ainult unistus. Vastavad nõuded ja soovitused on kirja pandud kümnetes EL-l sotsiaalpoliitikat kujundavates ja koordineerivates dokumentides, eelkõige Euroopa sotsiaalhartas ja Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeksis, aga ka pensionistrateegias, sotsiaalse kaasatuse memorandumis  jmt. Üks selliseid dokumente, millest pole meil sõnakestki kuulda, on „Euroopa põllumeeste sotsiaalse kaitse konventsioon“.

Parempoolseid sotsiaalpoliitika ei huvita

Paraku on meil siin tavaks, et kui võimul on parempoolsed ja nende liitlasteks sotsid, siis euroopaliku sotsiaalpoliitika tõed kipuvad tagaplaanile jääma.

Jah, liikmesriikidele ei kirjutata otseselt ette, kui suur peavad olema pension, palk või sotsiaalhüvitised, kuidas võidelda vaesuse ja tööpuuduse vastu. Kuid miinimumnõuded sotsiaalhüvitistele on fikseeritud.

Neist madalamad ei tohiks sotsiaalhüvitised ega -toetused üheski liikmesriigis olla, et oleks tagatud kõigi inimeste toimetulek ja sotsiaalne turvalisus. Euroopa Liit jälgib nende nõuete täitmist ja liikmesriigid peavad esitama selle kohta oma raporti.

Euroopa sotsiaalharta ratifitseeriti Riigikogus 31. mail 2000. On kahetsusväärne, et tollane valitsus (analoog tänasele)  ei pidanud vajalikuks ratifitseerida harta artikleid 23 ja 30, mis kõige otsesemalt puudutavad Eesti riigi valupunkte sotsiaalpoliitikas. Artikkel 23 räägib vanurite õigusest saada sotsiaalset kaitset ning artikkel 30 õigusest kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. 

Seepärast pole  imestada, et Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komiteest on tulnud  üsna kriitiline raport sotsiaalharta täitmise kohta Eestis.

Raportis  viidatakse, et Eesti ei täida oma kohustusi toimetulekutoetuse ja rahvapensioni saajate, töövõimetuspensionäride  ning väikese tööstaažiga vanaduspensionäride suhtes. On mainitud, et Eesti ei taga piisavalt õigust sotsiaalkaitsele, et paljud hooldekodud ei vasta nõuetele jne. Tehakse ka ettepanek eelpoolmainitud artiklid ratifitseerida. Eesti valitsus aga vaikib ja ka sotsiaalpoliitikat tundvad ajakirjanikud on n-ö sordiini all. Ometi on Euroopa Liit kuulutanud  2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise aastaks!

Keskerakond toetab Sotsiaalharta ülejäänud punktide ratifitseerimist

Keskerakond on teinud Riigikogule ettepaneku ratifitseerida lisaks artiklitele 23 ja  30 ka  artiklid 26 ja 31, mis ei ole olnud valitsusele meelepärased.

Sotsiaalharta artikkel 26 räägib kõigi töötajate õigusest väärikale kohtlemisele töökohal ja artikkel 31 tuletab meelde, et igaühel on õigus eluasemele.

Ma ei  arva, et nende artiklite ratifitseerimine otsekohe parandaks rahva sotsiaalkaitset. Siiski näitaks see, et valitsus peab lugu oma inimestest ja euroopalikest väärtustest. Seda iseäranis tänases Eestis, kus tööpuudus kasvab meeletus tempos ja iga päev suureneb nende inimeste arv, kes enam ei suuda kuidagi ots-otsaga toime tulla, kus üha rohkem on peresid, keda laenuvõlgade tõttu ähvardab eluasemest ilmajäämine jne.

Kolmandik peresid Eestis süvavaesed

 Statistika ja uuringud räägivad selget keelt – ligi kolmandik meie peredest elab kas süvavaesuses või toimetulekut ohustavas vaesuses. 2006. a. andmeil elas 33,1% üle 65-aastastest seenioridest allpool vaesuspiiri, kuid ikkagi püüab riigipea tõestada, et Eesti pensionid vastavat Euroopa nõuetele. 

Kui on tegemist sellise majanduskriisiga nagu nüüd Eestis, hoolitsevad kõik riigid selle eest, et toime tuleksid just kõige nõrgemad ja kaitsetumad ühiskonnaliikmed.

Tsiteerin  Nobeli preemia laureaati Amartya Seni: „Kuna iga majanduse puhul nõuavad kõige suuremat tähelepanu need, kes on kõige viletsamas seisus, ei saa ärimaailma ja valitsuse teineteist toetav koostöö piirduda kõigest majanduse vastastikku koordineeritud laiendamisega. Erakordselt vajalik on märgata just ühiskonna seda osa, mis on eluvõitluses alla jäänud, ning vastavalt sellele planeerida praegusest kriisist ülesaamist, mis tähendab pilguheitmist kaugemale, kui ainult üldine majanduse laienemine. Eriti tugevalt on kriis puudutanud perekondi, mida ähvardab töötus, arstiabi puudumine ning sotsiaalsetest ja majanduslikest hüvedest ilmajäämine.“

Süvene veelkord sellesse, mida ütles Nobeli laureaat, ja võrdle seda sellega, mida on öelnud meie peaminister ja kuidas on käitunud tema valitsus! Eestis kulutatakse sotsiaalkaitsele (pensionid, lastetoetused, puuetega inimeste toetused, kulutused tervishoiule, töötuhüvitised jne.) kaks korda vähem vahendeid kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Eesti ja Läti – Euroopa viimased

Statistikaameti  tabelist selgub, et 2006. a. olid Eesti ja Läti sotsiaalse kaitse kulutuste poolest kaks viimast Euroopas. Eesti kulutas sotsiaalkaitsele 12,4% SKT-st, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine oli 26,9 protsenti.

Eri riikides tehtud uuringud räägivad selget keelt: mida enam kulutab riik sotsiaalkaitsele, seda vähem on ebavõrdsust, seda väiksem on  kuritegevus, seda suurem on sündimus jne.

Meie peaminister nimetab sotsiaaltoetuste maksmist lennuki pealt raha külvamiseks. Tule, taevas, appi! Mis puutuvad siia lennukid, kui toetus ja abi ei jõua nendeni, kes seda kõige enam  vajavad!

Seeniorid mures riigi tuleviku pärast

Iseäranis valusalt puudutab see küsimus lastega peresid, eriti neid, kus  vähemalt üks vanematest on töötuks jäänud. Seepärast tunnevad Keskerakonna seeniorid üha enam muret meie riigi ja rahva tuleviku pärast.

Tahaksime, et  ühegi lapse koolitee ei katkeks vanemate kõhna rahakoti pärast, et kõigil lastel oleks soe kodu,  kõhud  täis ja  arstiabi  tagatud. Selle nimel on  pensionär valmis oma piskust pensionist  andma lastelastele kasvõi viimase krooni.

Kui valitsuses on olnud Keskerakond, on alati tõstetud  pensione ja tehtud  muid otsuseid, mis parandavad elatanud inimeste ja lastega perede  toimetulekut.  Tänane pension ei taga elamisväärset toimetulekut,  rääkimata euroopalikust sotsiaalsest heaolust. Ja kuidas saakski, kui statistika andmeil on Eesti pensionid Euroopa Liidus viie viimase seas!

Muutmaks pensionikindlustust solidaarsemaks ja õiglasemaks on Keskerakond kavandanud  mitmeid muudatusi seadusandluses.  Rahvas ootab kannatamatult, et muudetaks  ebaõiglast kogumispensionide II samba koefitsienti, mis ei võimalda madalapalgalistel pensionile jäädes saada inimväärset pensioni.

Valitsus pettis kaks korda

Seesama valitsus, kes võttis 2001. aastal vastu  õnnetu kogumispensionide seaduse, aasta varem seadustas 4% äravõtmise tänaste pensionäride elatisrahalt. Kuna tollal oli võimul samasugune valitsuskoalitsioon nagu täna, siis ei ole midagi imestada, et nad enda sünnitatu – kogumispensionide seaduse II samba osa – on valmis kergekäeliselt „tänavale“ viskama, sest valitsemine nõuab ju ohvreid ja riigikassa täitmist.

Kaotajad ja petetud  on aga jälle inimesed – nii  tänased kui ka tulevased pensionärid.

Ähmased lubadused riigi panusest alates 2014. aastast ühtede või teiste pensionidesse võivad seekordki jääda pelgalt  jutuks.

Euroopalik sotsiaalpoliitika tähendab hoolitsust ja kindlustunde pakkumist kõigile, kes seda vajavad. Millisest kindlustundest saab aga rääkida inimene, kes hiljuti kaotas töökoha?

Eesti on Euroopa riikide võrdluses kõige vähem teinud kulutusi tööhõivele, täiend- ja ümberõppele.  Tegemata töö maksab valusasti kätte ja inimesed tunnevad, et nad on jäetud oma muredega üksi.

Pensionäride, puuetega inimeste ja lastega perede sotsiaalse kaitse,  toimetuleku ja heaolu eest seismine on olnud Keskerakonnale tähtis ja südamelähedane.

Sestap metahamegi ellu viia euroopalikku, kõigist hoolivat sotsiaalpoliitikat!

[esiletõste]  Kui valitsuses on olnud Keskerakond, on alati tõstetud pensione.

ELMAR TRUU,  Keskerakonna seenioritöö nõunik

Jaga |