On vaja hoida ühte

Kui ühiskonnas on olukord keeruliseks läinud, hakatakse paratamatult väljapääsu otsima. Algul otsib igaüks oma võtit. Nii lohutav on ju suureliselt mõelda, et olgu teistega kuidas on, aga küllap mina juba ikka kuidagi hakkama saan. Mõistetavalt soovitakse, et edasi läheksid asjad tervikuna paremaks; peavad ju minema, alati on läinud, aga kogemus näitab, et pelgalt headest soovidest ei piisa.

Mida teha, et läheks paremaks? Kas tõmbuda oma teokarpi ning otsida võtit vaid iseendale või püüda anda endast parim, et probleemidele ühiselt lahendusi leida? Ilmselt ei maksa imestada, et erinevad ühiskonnagrupid näevad väljapääsu erinevalt. Need, kelle käes on võim, oluliste otsuste tegemise hoovad ja raha, leiavad, et võimu ja ressurssi tuleks veelgi enam enda kätte koondada - sest juba olemas olevast pole ju väljapääsu leidmiseks piisanud. Osa vaatab vargsi oma teokarbist pealt ja loodab, et küllap läheb niisama mööda või laheneb iseenesest. Ehk elame üle? Kolmandad leiavad, et tsentraliseerimine pole andnud ega anna head lahendust, vaid vastupidi - tuleb leida ja pakkuda alternatiive avamaks uusi sihte, mis seni on kasutamata jäetud või kõrvale lükatud.

Paljud küsivad täna endalt võib-olla esimest korda elus: huvitav, mis võis olla selle põhjuseks, et kunagi ammu kirjutasid demokraatlikud riigid mingi ühise kogemuse (huvitav millise?) ajel alla Euroopa omavalitsuste harta? Küsi Sina endalt ka.

Otsene vastutus oma inimeste ees ja igapäevase elukorralduse eest linnades ja valdades ning tasapisi hääbumise väljavaatest väljapääsu leidmise vajadus tõid märtsi lõpul kokku esimese Linnade ja Valdade Üldkogu. Kokkutulijaid ühendas teadmine, et kohapealsete elanike eluliste huvide ja vajaduste eest tuleb seista koos, ning ka teadmine, et midagi saab ja tuleb teha põhimõtteliselt teisiti kui seni on tehtud. Selleks tuleb kinnijooksnud lahenduste asemele pakkuda omapoolne alternatiiv. Ning seda tehtigi. Tehti üksmeelselt.

Tõdeti, et Eesti poliitikud seisavad täna kahe põhimõttelise valiku ees: kas vaadata pealt, kuidas asjad jätkuvalt omasoodu kulgevad ning elu suurel osal Eestimaast tasapisi hääbub, või kasutada ära võimalus kaasata kodanikuühiskonna ning linnade ja valdade ühine potentsiaal ja tahe riigi, rahvuse ja kultuuri püsimiseks ja arenguks igas maakonnas.

Esimese valiku kulgu ja seisu me näeme ja tajume. Seda tajutakse ebaõiglusena, millele on küll palju põhjendusi, kuid pole õigustust. Ebaõiglus saab kasvatada vaid kibedaid vilju ega suurenda kellegi usku ega tahet anda endast parimat. Aga endast rohkem anda on vaja, väga vaja, et tervikuna tugevaks tõusta ning tervikuna ja tervena uut väärtust luua. Uut tõusu ei ole võimalik saavutada, kui üks osa potentsiaalist ja võimalustest kasutamata jätta või kõrvale tõrjuda. Tõrjumise asemel tuleb kaasata ja leida endas vahepeal kaotsi läinud võime arvestada ja aktsepteerida. On vaja hoida ühte.

Huvitav, millele toetavad erakonnad oma omavalitsus- ja regionaalpoliitika, et see edaspidi vähegi usaldusväärsena välja näeks? Kas ikka kohapealsetest vajadustest ülesõitmisele, jagamisele ja valitsemisele ning olematuks kahanevale kohapealsele otsustusõigusele? Vaevalt, et see enam läbi läheb.

KESKMÕTE: Tõrjumise asemel tuleb kaasata ja leida endas vahepeal kaotsi läinud võime arvestada ja aktsepteerida. On vaja hoida ühte.

JÜRI VÕIGEMAST,

Eesti Linnade Liidu tegevdirektor, Linnade ja Valdade I Üldkogu korraldaja

Jaga |