Ajaloo paletil on rohkem värve

Heino Kään,      07. märts 2007


Lugesin 12. jaanuaril Postimehe arvamusleheküljelt Toomas Suumani lugu "Uhkusest, aust ja riigist". "Kui tulla… eestlaste riigi ning riigiuhkuse juurde, siis läheb asi hämaraks ja sogaseks. Pean silmas üldaktsepteeritavat suhet meie riiki ja tema lukku," kirjutab ta. Ja edasi — taaskord neist välihallis meestest, kelle üle piisavalt uhkust ei tuntavat. See "üldaktsepteeritus" hakkas mind torkima.

Loen praegu koguteose "Saaremaa" varsti ilmuva köite korrektuurpoognaid. Bruno Pao kirjutab seal merendusest. Muu hulgas ka sellest, et 1943. aastal vabastasid Saksa võimud sundmobilisatsiooni alt saarlastest laevaehitajad – need pidid tegema sakslastele mootorpurjekaid. Ja edasi: "Et töömehed pääseksid rindele saatmisest, venitati ehitustöödega. Laevad… ehitati lõpuni alles Punaarmee tagasituleku järel."

"Kasarmu ees tänaval…"

Aeg-ajalt loed lehest või kuuled raadiost lugusid meestest, kelle tegemised ulatusid neisse kaugetesse aegadesse. Ja seesuguste portreede maalijad näitavad nagu iseenesestmõistetavalt positiivses valguses neid, kel õnnestus nii või teisiti mobilisatsioonist kõrvale hiilida. Olgu portreteeritavad oma edasisi tegemisi toimetanud kodumail või mere taga.

Suuman on noor mees, teda polnud veel olemaski, kui Sinimägede all madistati. Tema peab lihtsalt piirduma selle "üldaktsepteeritavaga", mida Mart Laar, Trivimi Velliste ja Mati Õun kuulutavad ja ainuõigeks tunnistavad.

Mina mäletan veel ise mõndagi neist aegadest, mil Landessender laulis Lili Marleenist:

Vor der Kaserne vor dem grossen Tor
stand eine laterne und steht sie noch davor…

Mina Landessender'it ei kuulanud – paljuke siis tol ajal Eestis neid raadioid alles oli. Mulle on aga meelde jäänud sama laulu omakeelsed suust suhu liikunud sõnad:

Sada grammi leiba ja hernepesuvett,
Kahe mehe peale üks saksa sigarett…

Just nimelt "saksa sigarett" – sest see oli eriline, mitte niisugune, nagu sigarett enne ja pärast sõda. Tubakat selles muidugi oli, aga vaid millegagi segatult – Ersatz, nagu sakslastel paljud sõjaaegsed kaubad.

Laul iseenesest käis pikalt samas vaimus edasi; mul pole sellest tänaseks enam rohkem meeles.

Jah, need poisipõlve-mälestused… Ometi toovad mälupildid mulle meelde rohkem ülaltoodud laulusõnade meeleolus inimesi ja hoiakuid. Polnud need tollased rindemehed ise ega neid sõjateele saatnud kodused kaugeltki nii üht tegu ja nägu, nagu praegused sangarimüüdid ühel häälel pajatavad.

Vabadussõja vaimust jäi puudu

Egas seda kinnita ainult poisikese rohkem kui poole sajandi tagused mälestused.

Jaan Roosi päevaraamatut "Läbi punase öö" peetakse oma ajastu adekvaatseks peegelduseks. Võtame sealt paar samal ajal,1944. aastal, kirja pandud ülestähendust. 30. juuli: "Siin on mitmeid naabertalude peremehi… Neil on tugev realiteeditunne… Väga pahandab neid mobilisatsioonist kõrvale hoidjate jälitamine ja turmamine." 6. märtsi sissekanne puudutab rindemeeste meeleolusid: "Minu pool käis… ka Altvälja Martin…, kes tuli otse rindelt Vasknarva juurest… Eesti sõdurite meeleolu olevat õige halb, esiteks sellepärast, et ei antavat relvi ega laskemoona, teiseks, et käitumine sakslaste poolt olevat halb ja kolmandaks, et eestlastel ei olevat usku sakslaste vastupanuvõimesse… Eesti meeste seas ei olevat Vabadussõja vaimu ega saavatki olla, sest polevat selge, mille eest nad sõdivad."

Lisagem neile mälestuskatkeile tõdemus kolonelleitnant Alfred Lutsu raamatust "Heitluste keerises": "Väejooksikute arv ulatus meil 1944. a. augustikuu keskel mitme tuhandeni."

Julgegem tunnistada, et kaugeltki kõik ei säranud ega hiilanud ühtlasest isamaalisest vaimustusest noil nüüd juba kaugetel Narva ja Sinimägede lahingute aegadel.

"Me leegion sammub…"

Oli neid, kes laulsid "Lili Marleeni" sõnadega "Kasarmu ees väraval öisel kõnniteel…". Ja teisi, kel meenus: "Sada grammi leiba ja hernepesuvett…" Kindlasti oli hulganisti neidki, kes sõjakalt marsitaktis põrutasid: "Me leegion sammub ja kindel on ta rüht…"

Pole põhjust kahelda, et need kindla sammu ja rühiga mehed lahinguväljal kangelaslikult võitlesid. Paraku tahetakse meil näha kõike mustvalgelt, vana ammu tuntud (ja ammu hukkagi mõistetud) põhimõtte järgi: kes pole meie poolt, on meie vastu.

Ajalool on rohkem värve kui välihall

Detsembri keskel istus meie kirjarahvas kaks päeva koos "Paabeli raamatukogus", arutlusteemaks kirjasõna vabadus. Sissejuhatuses küsis Jan Kaus: "Kuidas on lood tsensuuriga praegu? Kuidas on lood väljenduse piiramise, suunamise, välistamise ja varjamisega tänases Eestis? Kas ja kus on piirid ja piirangud?"

Istusin minagi seal mõned tunnid, ja sõnavabaduse apologeetikat kuulates tulid meelde mu omad mitmed kirjatükid, lähedased ülaltoodud mõtteile – millele ma kusagil ei leidnud avaldajat. Ega ma nii väga sõjakalt võitlusväljale trüginudki, tahtsin pigemini meenutada, et ajaloo paletil on rohkem värve kui ühtlane välihall.

Ja et üldaktsepteeritavat ajalugu saab kirjutada alles siis, kui kõik need erinevad värvitoonid on välja toodud, üle vaadatud, läbi vaieldud.

Ajaloo asemel poliitikute ideoloogia

David Vseviov arutleb: "Tasub vaid vaadata, kes on suvalise riigi suunaandvateks "ajaloolasteks", kui kõik on selge. Kui nendeks on elukutselised või asjaarmastajatest mineviku-uurijad, on kõik korras.
Kui aga ajaloost on saanud üks ideoloogide ja poliitikute meelisvaldkondadest, siis, vähemalt minevikukogemustele tuginedes, on aeg häirekella lüüa. Ning meie variandis, ja viimase aja trendide jätkumisel, tuleks selleks ilmselt tõsiselt valmistuda."

Aga veel on üks variant, kui ajaloolastest on saanud poliitikud, kes oma ajaloolase-mainele tuginedes kujundavad seda "üldaktsepteeritavat" ajalugu (Mart Laar, Lauri Vahtre). Kas siis piisab "tõsiselt valmistumisest"?


Postimees keeldus seda artiklit avaldamast

[PILTIDEL]

VASTUOLULINE AJALUGU: Aasta 1944. Veel Punaarmee poolt purustamata Estonias lauldakse sinimustvalge ja haakristikulli all "Eesti leegionäride laulu" (Priit Veebeli muusika ja Gert Helbemäe sõnad).

VASTUOLULINE AJALUGU: Aasta 1949. Saksa sõjavangide poolt taastatud Estonias valmis Evald Okase, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse laepannoo, kus kujutati ka Eesti Laskurkorpuse kojutulekut punalippude all.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)