Sofi Oksaneni muinasjutt kriminaalses soustis

Lisaks sellele anti teada, et kõnealune raamat on ära teeninud kõik viimase aja mainekad Soome kirjandusauhinnad. Kuna eesti keelde tõlgituna püsis "Puhastus" ka meil raamatumüügi edetabelite esiotsas, siis ärgitas sedavõrd mõjus kampaania raamatut aastavahetuseks koju tooma ja läbi lugema.

Kaasaegne ja põnev

Juba esmasel sirvimisel jääb mulje, et kompositsioonilt pole tegu klassikalise romaaniga, kus tegevus areneb lineaarselt, vaid see sarnaneb pigem tänapäeval moodi läinud mängufilmide stsenaariumiga, kus eri ajastutel ja eri paigus toimuvad stseenid vahelduvad nagu kaleidoskoobis.   Lugedes see mulje süveneb veelgi, sest tajutavaks saab kriminullides kasutatav võte: tegelaste taust ja tegutsemismotiivid  jäetakse esialgu  avamata ning otsad sõlmitakse lõplikult kokku alles finaalis. Aga see selleks! Siinkirjutaja ei ürita hinnata ei kõnealuse teose ülesehituse otstarbekust ega ka teksti kirjanduslikku väärtust.  Lugejamenu  ja auhindajate eelistused kinnitavad, et paljudele inimestele läheb see kõik päris hästi peale.

Teemast lähtudes pakub eesti lugejale mõistagi enam huvi raamatu sisu, ja selle üle tahaks tõenäoliselt nii mõnigi arvamust avaldada. Siingi tuleb aga teha mööndus, sest raamatus jutustatakse paralleelselt ka üht teist lugu, mis on seotud praegusaegse organiseeritud kuritegevuse ühe jälgima haruga - inimkaubanduse ja prostitutsiooniga.  Sellest on maalitud pilt küllaltki räiges vormis ja paksudes värvides. Keegi tavainimestest  peale uurimis- ja kohtuorganite   ei  oskaks  selle loo tõepärasuse osas  sõna sekka öelda. Küll aga sobib see piisavalt hästi kriminaalse süžeeliini käivitamiseks ja pinge üleskruvimiseks,  mida võib pidada ka üheks lugejamenu  tagatiseks.

Dokumentaaljutustus või muinasjutt?

Raamatu põhiliin kajastab  olustikku ja sündmusi ühes Lääne-Eesti külas keerulistel aegadel  enne ja pärast viimast suurt sõda.  Inimesele, kes ise samal ajal ja samas kohas elanud, hakkab kõigepealt silma  see, kuidas autoril on õnnestunud tabada toonase ajastu hingust ja sel ajal  toiminud inimsuhteid.  Tuleb tunnustada autori püüdu serveerida kõike sedavõrd autentselt, et lugejal tekiks dokumentaalsuse illusioon. Selle saavutamiseks  on lisaks mõningate olustikuliste seikade detailsele kirjeldamisele  osa teksti  antud ühe tegelase poolt põranda all tehtud ülestähenduste ja osa   NKVD salajaste aruannete vormis. 

Põhjalikule eeltööle vaatamata  on  autoril olustiku kirjeldamisel sisse lipsanud  üksikuid  möödalaske, mida  teisest rahvusest lugeja ei pruugi mõistagi märgata. Olgu siinkohal osundatud  mõnele neist.

Eesti külas ei esinenud tollal sigade katku (lk 130), küll haigestusid sead mõnikord punataudi. Laudalakas polnud üheski peres tollal heinapakke (lk 144), sest  heinapressimismasinast  ei teadnud siis veel keegi midagi ja kogu hein hanguti kuhja või lakka lahtiselt.  Ka ei lüpstud lehmi toona enam puitkibusse  (lk 172), vaid plekist lüpsikusse. Elu-olu  kirjelduste juures torkab silma seegi, et põhiliselt  räägitakse  tubastest talitustest, kuid sõnakestki pole juttu sellest, kuidas peale sõda  tuldi talus toime (eriti veel siis, kui meest avalikult majas polnud)  põllutöödega ning  ülejõukäivate  vilja-, piima-  ja metsanormide täitmisega.

Kõik eespoolöeldu on aga seotud pelgalt taustaga ega oma  seetõttu sisu osas põhimõttelist tähtsust. Kõige olulisemad on mõistagi tegelaste suhted ja tegutsemismotiivid.  Intriigi  olemuseks on naispeategelase elukestev armastus esimesest silmapilgust  oma hilisema õemehe vastu ning armukadedusest johtuv alatus, reetmised ja toimunud tragöödiad.  Seda kõike on aga äärmiselt raske tegelikkuses asetleidnu pähe võtta. 

Toonastel segastel aegadel juhtus Eestimaal  küll sedagi,  et mõni mees võis hävituspataljoni või omakaitsesse  kuuludes oma isikliku vihamehe  poliitilise vastase pähe maha lasta või valekaebuse abil Siberisse saata,  kuid et kõike seda, mida raamatus kirjeldatakse, võis korda saata lihtne  Eesti maanaine oma õe ja lähedaste suhtes, on võimatu ette kujutada. 

Selline süžee meenutab pigem antiiktragöödiaid või  Shakespeare'i aegsetes kuningakodades toimunut. Ka loosse kaasatud meestegelaste  motiivid ja tegutsemine pole alati piisavalt usutavad ning kõik kokku jätab mulje täiskasvanutele mõeldud muinasjutust, kus vastamata armastus käivitab suure kurjuse ja mis õnneliku lõpu asemel päädib lunastusega.

Mida meist arvata?

Igal autoril on mõistagi vabadus oma teos niiviisi üles ehitada  nagu ta seda parasjagu kõige otstarbekamaks peab, saati veel siis, kui tegu on ilukirjandusega. Sootuks teisiti paistavad aga asjad siis, kui eeldame, et  võõramaine lugeja  hakkab nende lugude alusel langetama hinnanguid eesti rahva ajaloos toimunu kohta.

Sellest  raamatust võib jääda mulje, et  meie rahva hädades polnud tookord süüdi  mitte niivõrd stalinlik terror,  kuivõrd  meie suguvendade ja -õdede endi kadedus, argus ja alatus.

Seda muljet aitab veelgi süvendada üks kummaline asjaolu. Kui eespoolnimetatud kriminaalses stooris  tegutsevad  mafioosod välja arvata, siis pole kogu raamatus ühtki venepärast perekonnanime, kaasa arvatud  metsavendade jälitamise ja agentide värbamisega seotud NKVD  aruannetes. Siin tekib lisaks küsimus, miks pole need "dokumendid" allkirjastatud, samas kui  põrandaalune talumees oma ülestähenduste iga üksiku lehe igasuguse loogika vastaselt signeerib (ja sedagi mitte päris toona levinud viisil). Iga eestlane ja küllap ka raamatu autor teab, et  NKVD oli organisatsioon, kus ohje poleks toona eestlaste kätte usaldatud isegi siis, kui soovijaid oleks leidunud. Seega olnuks niisuguste aruannete koostajad kindlasti venekeelsed inimesed. Kas pole autor jätnud neid nimeliselt esitlemata äkki seepärast, et oma teost Soome kirjastajale ja auhindajatele  või tõlke kaudu hoopis vene lugejale vastuvõetavamaks muuta?

ENDEL RIHVK, kolumnist

[fotoallkiri]   TURUNDUSLIKULT ANDEKAS KIRJANIK: Möödunud aastal Postimehe aasta inimeseks valitud Sofi Oksanen on oma teostes edukalt teadvustanud eestlaste ajalugu. Parempoolsel fotol Oksaneni raamatu „Puhastus" esikaas. Millal eestlased ise jõuavad oma lähiajaloo mõtestamise ja märgatava levitamiseni, ei ole teada.

Jaga |