Kriis - see on imelihtne! Selles ainult elakski!

Kohe selgitan

populaarselt ära, kuidas elamine on palgaga võrreldes siinmail kallimaks, aga paremaks läinud. Bensiini ja selle hinnaga pole siin miskit pistmist, isegi parteide rahastamisega mitte.

Kujutlegem vaid hetkeks, et Teie, mina ja mingi riigiameti osakonnajuhataja või projektijuht lendasime lennukiga Vaikse ookeani kohal - et e-riigi ja tasakaalus eelarve eelistest soojamaa konverentsil kõnelda ja vastavalt ostetud piletile maanduda vahepeal ka New Yorgis. Teel jõime end vahuveinist, konjakist ja teab mis sodist veel korralikult täis, räuskasime ja murdsime hingedelt ka peldikuukse, mille taga kapten järjekordset naisreisijat 10000-liste klubisse aitas. Kogu selle jama eest visati meid avariiväljapääsust lihtsalt välja ja ainult õnneliku juhuse tõttu juhtus seal all olema üks imekauni Polüneesia asustamata saar. Kaldale jõudes otsustasime ühiselt nimetada võib-olla asustamata saare E-riigiks.

Lennukist väljudes

meile pagasit loomulikul kaasa ei antud, ja seetõttu oli meil materiaalsetest ja mittemateriaalsetest aktivatest ainult peldikuuks, mille jõudsime veel viimasel hetkel kaasa rabada. Sellele lisaks, nagu ilmnes, oli Teil taskusse jäänud uhke rahakott, millest ilmus lähemal uurimisel välja kokkukägardatud 100 dollari suurune rahatäht. Seega oli meil kokkuvõttes mitterahalisteks aktivateks uks ja rahamass aktivate näol 100 USD. See on kogu meie hoius, ja kuna meil rohkem üldse midagi ei ole, siis võib ka nii öelda, et meil on üks materiaalne aktiva - uks, mis on tagatud rahamassiga 100 taala, st. meie ukse maksumus on just 100 taala.

Pisut kainemaks

saades jõuab kätte vajadus end paratamatult kuidagi sisse seada. Kõige kiiremaks osutus osakonnajuhataja, kes teatas viivitamatult, et loob panga ja on nõus rahva hoiused koos pinsifondidega 3%-lise kasvuintressiga enda hoole alla võtma - ei saa ju ometi niisama aega surnuks lüüa! Te annate talle oma 100 taala ära ja ta kirjutabki oma märkmikulehele "Passiva----Deposiidid". Aga ega minagi mingi jobu ei ole; ega ma ilmaaegu suurt osa oma elust just majanduse ja finantsanalüüsiga pole tegelnud - tean täpselt, kuidas Teilt nii see sada taala kui ka uks kätte saada. Ma lihtsalt teen Teile ettepaneku võtta oma 100 taala 5%-lise intressi peale! Seejärel rebin juba oma märkmikust lehekese ja kirjutan: "Obligatsioon 100 USD-le 5%-lise aastatootlusega." Te olete ju normaalne inimene ja tajute siin kohe oma võimalust. Te võtate pettunud osakonnajuhataja deposiidilt raha ära ja annate obligatsiooni vastu mulle. Mina omakorda võtan Teie 100 taala ja panen need omakorda taas rõõmsaks muutunud osakonnajuhataja panka.

Tegelikult võinuks

nüüd asja sinnapaika jätta ja millegi asisemaga tegelda, nagu näiteks kookospalmi kõigutada, molluskeid või kalu püüda - ühesõnaga - toitu hankida. Kuid mina olen siia ilma sündinud äri- ja finantsgeeniusena ning sellise tühja-tähjaga minu meeli köita pole reaalne. Kõndinud läbi kogu saare, mis kuigi suur polnudki, nii umbes 50 sammu üht ja 60 sammu teistpidi, mõtlesin välja uue kombinatsiooni. Ma lähenen Teile ja teen ettepaneku tühja koha pealt teenida veel 1% aastas. Asi on lihtne: tuleb võtta osakonnajuhataja pangast krediiti 4%-ga ja osta minu käest veel üks obligatsioon 5%-lise tootlusega. Teise obligatsiooni 100 taalale kirjutan ma välja siinsamas järjekordsele märkmikulehele ja liputan seda ahvatlevat pakkumist sõna otseses mõttes Teie nina all. Ega Te pikalt mõtlegi. Te jooksete kohe panka, võtate 100 taala krediiti minu esimese 100 taalase obligatsiooni tagatisel. See on seal ju loomulikult olemas, sest panin selle sinna deposiiti. Te annate mulle just laenatud 100 taala ja peidate teise obligatsiooni enda rahakotti - Teil on kokku juba 200 taala eest minu obligatsioone. Aga 100 taala panen ma panka, kokku on mul seal juba 200 taala eest deposiite. Osakonnajuhataja omakorda on vaimustuses: krediidiäri on käima läinud!

Arvate, et jään

loorberitele puhkama ja saavutatu mind rahuldab?! Ärge lootkegi! Juba kirjutasin Teile välja kolmanda obligatsiooni ja hopp-hopp! panka krediidi järele teise obligatsiooni tagatisel. Õhtule lähemal, olles jooksnud selle saja taalaga edasi-tagasi mööda saart ja rebinud märkmikust välja viimase kui lehe, oleme võrdlemisi huvitavas situatsioonis. Teil on 5000 taala eest minu obligatsioone ja mul on omakorda 5000 taala deposiite pangas. Veidi olukorda hinnates saan ma aru, et aeg Teilt ka ukse omandamiseks on küps. Hind, mida Teile pakun, on ei rohkem ega vähem kui 100 taala. Noh, puiklete pisut, et uks ikkagi üksainus ja selle hind võiks ikka oma tonn olla. Tonn siis tonn, olgu pealegi, ihnuskoi siuke! Pealegi on mul pangas 5000 deposiidis! Viimasel säilinud märkmikulehel saadan maksekorralduse osakonnajuhatajale, et viimane minu deposiidist 1000 taala Teile üle kannaks, ja viin ukse minema.

Kui nüüd

meie raamatupidamine Harvardi diplomiga raamatupidajale anda, siis teatab ta: meil on 1000 taala eest materiaalseid aktivaid ukse näol ning 10 000 taala finantsaktivaid obligatsioonide ja deposiitide näol - s.t meie vara koguväärtus kasvas ühe päevaga 110 korda.

Veidi vähem haritud ja mitte nii peen inimene ütleks, et tegemist on kolme oligofreenikuga [TEA võõrsõnastik: oligofreenia - med. nõrgamõistuslikkus, aruvähesus - Toim.], kel oli 100 taala ja üks uks ning kes omavad seda jätkuvalt ning et ainult debiilikud võisid päev otsa märkmikust lehti rebides mööda saart edasi-tagasi joosta selle asemel, et endale süüa hankida.

Tuttav kuidagi?!

Jürgeni unenäo vahendanud ANDRES RAID

Jaga |