Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!

Vaike Kiviselg,      12. mai 2004


Vaatame veidi tagasi lähiminevikku. Mart Laarist meenub kõige eredamalt tema visiit teisele poole maakera almuseid paluma ja tagajärg – sundüürnikud. Kas tõesti "ajaloolasele" ei meenunud fakt, et laastatud isamaa oli sõja järel varemetes? Laenudele ehitatud majad, mis veel püsti seisid, kuhu asusid elama need, kelle kodud maatasa olid hävinud. Siin aastakümnetega elades tasuti väikeste palkadega ja üüri näol riigi laenud, seega osteti need korterid mitmekordselt välja, nende elanikest said täieõiguslikud peremehed.
Mõnele sundüürnikule on linn leidnud mingi elukõlbmatu varjualuse, teinud ettepaneku neid remontida ja siis oksjoni teel välja osta. Siin lõpeb juba mõistus ja igasugune õiglustunne.
Siim Kallas ja Tõnis Palts – kas teil tõesti pole oma miljonite otsas kordagi tõusnud küsimust, kuidas neid inimesi aidata? Pole kuulnud teilt ühtki programmi.
Seevastu Edgar Savisaarele leitakse igasuguseid süüdistusi, kuid kõik on ju väljamõeldised! Eestlaste tarkus on vanasõna – igaüks mõõdab teist oma mõõdupuuga … Targu aga püütakse kõigest heast vaikida, lootes, et eestlase mälu on ehk lühike.
Kas sellist tsirkust oli peaministriks pürgimiseks vaja, nagu tegi Juhan Parts? Ajada loosungite-lippudega koolilapsed Pärnus staadionile kokku, siis helikopteriga künda üles suur hulk head muru, orkestri saatel marssida rongkäigus läbi linna keskväljakule (lapsed kadusid vaikselt rongkäigust ära), mõned taadid-memmed tegid nalja lõpuni kaasa. Kes aga keskväljakule rahvaga kohtama ei tulnud, oli meie Juhan.
Kas senise valitsemise ajal on üldse midagi tõsiselt võetavat olnud? Meie, eestlased, oleme tõsine, töökas rahvas ning pika meelega, oleks siiski aeg hakata kainelt mõtlema ja langetama õigeid otsuseid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)