Koolitee olgu turvaline

Koolitee on praegu päris ohtlik. Kuidas seda ohutumaks muuta? Tuleb õpetada lapsi kooliteed astuma esimesest koolipäevast alates.

Elan ise Vesiroosi Gümnaasiumi lähedal. Olen püüdnud lastele õpetada, kuidas ületada vöötrada. On ju õigus astuda vöötrajale ükskõik millal (kui ei põle punane tuli) ja kui tahes ootamatult (autojuhi vaatevinklist lähtudes). Aga ei pea ju! Isegi kui on üleminekusoov ja autosid palju tulemas, võib veidi oodata. Võib isegi teha näo, et ei tahagi üle tee minna. Las autod lähevad, ja kui autode vool on lakanud, siis minna kiiresti vudi-vudi! üle tee.

Autojuhid on tänulikud, et ei pea pidurdama, käiku vahetama ega lisakütust kulutama, närvikulust rääkimata. Õhk on ka puhtam. Nii saab turvalisus- ja ökoloogiaprobleeme koos lahendada.

?petagem lapsed õigesti teed ületama!

„Sa tegid õigesti!“ hüüdsin kord ühele poisile Vesiroosi Gümnaasiumi ja Nore Keskuse vahelisel teel, kui poiss oli jalgrattaga ületanud vöötraja kohe pärast auto möödumist. Lubasin siis talle, et kirjutan sellest ajalehes.

Kui oleme õpetanud lapsed õigesti teed ületama, siis poleks enam vaja panna esimesel koolinädalal ja eriti esimesel koolipäeval koolimajade juurde valvesse politseinikke, lastevanemaid, vanavanemaid. Piisaks, kui esimesel koolipäeval oleksid seal suuremate klasside õpilased, kes aitaksid koolitee alustajail end kindlamini tunda.

Ei pea mõtlema: „Ma pean!“ Ei! Ma võin, kuid ei pea! Mõni väike inimene on valmis seda oma kasuks pöörama: ma ei pea homme kindlasti putru sööma, kuid ma võin seda teha. Ma ei pea õhtul jalgu ega õhtul ja hommikul hambaid pesema, kuid ma võin seda teha.

Ka autojuhid on jalakäijad

Me kõik oleme jalakäijad; ka siis, kui vahel autoroolis oleme. Peab ütlema, et see kogemus positiivne pole olnud.

Kaks naisterahvast astusid vöötrajale just mu auto ette. Kui sellele tähelepanu juhtisin, ütlesid nad: „Me võime!“ Aga mina ütlesin: „Ei pea ju!“ – „Aga meil on õigus!“ oli vastuseks. Mu imestus oli seda suurem, et vähemalt üks neist väitis end ka autojuhi olevat.

Meestega olen jagelnud parkimise pärast. Mind on lubatud ka maha lüüa; ühe sellise auto number on mul isegi kirjas.

Olgem siis mõnusad ja püüdkem üheskoos Eesti liiklust turvaliseks muuta! Hoidkem ühte, sest meid on nii vähe! Olgem eeskujuks kogu maailmale, nagu olime eeskujuks 20 aastat tagasi, kui Eestimaa end vabaks laulis. Veretult! Ka liikluses peame taotlema veretust!

Autojuht, nähes jalakäijat ülekäigurajale lähenemas, peab vähendama kiirust ja peatuma, et jalakäija(d) üle tee lasta. Kui on teadlik jalakäija, ei torma ta otse auto eest üle tee.

Kahjuks on palju autojuhtijaid, kes liikluseeskirjast kinni ei pea. Olen võtnud nende vastu kasutusele ühe nipi. Püüan ise alati sõita lubatud piirkiirusele lähedase kiirusega. Kui märkan kedagi liikluseeskirja rikkumas, annan signaali. Näiteks sõidan lubatud piirkiirusega, tagant tuleb keegi suure hooga ja tahab mööduda, andes märku suunatulega. Käitutakse erinevalt. Üks „lendab“ edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Teine sõidab hooga mööda ja jääb ette liikuma päris pikaks ajaks. Kolmas läheb küll mööda, kuid sõidab edasi juba lubatud kiirusega.

Kiirustamine viib surma

Kadunud Robert Lepikson tahtis muuta liikluseeskirja nii, et ta oleks kogu aeg saanud liikuda vastassuunavööndis. Et möödasõidul võiks arendada suuremat kiirust kui praeguses eeskirjas lubatud. Nüüd on ta pilveääre peal ja vaatab kurva näoga pealt teiste tegemisi. Oli tal ju nii kiire, ka surma! Meil nii kiire ei ole, me elame rõõmsalt edasi.

Palju saaksid ka teede projekteerijad ära teha liikluse ohutumaks ja sujuvamaks muutmisel. Ringliiklusega ristmikud on väikelinnadele parim lahendus – ei mingeid probleeme fooridega.

Ka parkimisprobleemidega peaksid projekteerijad rohkem tegelema. Nii on Raplas Karmani kaubamaja esisel väljakul projekteerijad mööda pannud. On autojuhte, kes pargivad nii, et jalakäijad saavad vabalt mööda parkivate autode vahel olevat kõnniteed astuda, aga on ka neid, kes oma „laevad“ otse üle kõnnitee asetavad. Neil on õigus: kui auto rattad kõnniteele ei ulatu, ei saa ükski politseinik neile turja karata. Talvel aga on peaaegu võimatu sellisel kõnniteel käia.

MIHKEL TAMMELAAN,  vanaisa Raplast

Jaga |