Krugman või Forbes?

Rahva elu on võimalik

vaid keskteel kahe äärmuse vahel, millest üks on kogu raha kulutamine äraelamiseks, teine - selle täielik mahutamine tootmisse. Eesti erineb USA-st ja teistest suurriikidest - me oleme palju väiksemad. Seetõttu peame oma riigi ülalpidamiseks teistest suhteliselt rohkem kulutama.

Madala sündivuse ja suure väljarände tõttu oleme kahekümne aastaga kaotanud rohkem inimesi kui Teises maailmasõjas ja kahes okupatsioonis kokku. Ühiskonna piisava toetuseta on vabaduses sündinute vaimsed, füüsilised ja sotsiaalsed võimed eelkäijate omadest viletsamad. Kiviajast senini püsinud perekond on kadumas (vrd EV põhiseadus, § 27-28). Austus elu vastu ja geenide surve sunnib eesti naisi sünnitama heaoluühiskondades. Eesti inimestelt on juba liiga palju nõutud - märgata võib ülepingutuse tagajärgi, sh infarktide arvu kasvu 35-44aastaste naiste seas. Kõik eluabiõpetused ja enesepettused on ära proovitud, senise usu ja eetika aeg on läbi, abi nähtamatust maailmast kasin.

Üksikinimesest sõltumatud hävinguprotsessid on Balti riikides sarnased ja nende peatamiseks on vaja sotsiaalset turumajandust ehk heaolu kõigile.

Ebavõrdses ühiskonnas kuulub võim eliidile. Lätis ja Leedus usaldab parlamenti, s.o demokraatiat vaevalt 10% rahvast, Eestis 40%. See annab Eestile lootust valida selline Riigikogu koosseis, mis muudab elu elamisväärsemaks ja õiglasemaks.

Meile mõistetamatult

on USA-s religioon ja poliitika tihedalt seotud, vabariiklaste ja demokraatide arusaamad on vahel diametraalselt erinevad. Ronald Reagani uus majanduspoliitika rikastas eliiti teiste klasside arvelt: 1% kätte kogunes 60% SKT-st, alamklassi (25%) elu püsis 30 aastat samal tasemel.

Vaesuse varjamiseks hakkas keskklass võlgu elama; see päädis kriisiga. Riigivõlg kasvas Reagani ajal 1,4 triljonilt 2,8 triljoni dollarini ja ületab praegu juba 16 triljoni piiri. Reaganoomika ja thatcherismi ainus liikumapanev jõud on piiramatu ja pime omakasupüüdlikkus. USA majandus kulutab (tasuta!) rohkem hapnikku, kui seda riigi territooriumil tekib. Bill Clinton väidab, et vabariiklaste parteis kandideerimiseks peab kliima soojenemist eitama. Ühiskonna ja inimeste paljude hädade peasüüdlane võib olla töö võõrandumine; tööd tehakse ainult raha saamiseks. Kujutlegem arste, apteekreid, (kaitse-)politseinikke ja poliitikuid ütlemas, et nende töö siht on maksimaalselt raha teha. Milline oleks meie reaktsioon?

Reagan oli usufanaatikust ristisõdija, kes vastutustundetult ei hakanud muretsema selle pärast, mis tuleb pärast „kurjuse impeeriumi" kukutamist. Raha panevat kõik paika, kui vaid vabalt valida. Erinevalt Eestist pole nüüd Idas rohkem vabadust, inimõigusi ega heaolu, kui oli nõukogude ajal. Ameeriklaste meeletu ebavõrdsus pole USA vabariiklaste meelest aga valitsuse mure.

Steve Forbes soovitab maailmal järgida Eesti eeskuju. Nii tähtsad me nüüd ka pole. Lääs on hoopis üle võtmas Hiina majandusmudelit, kus inimene ja tema töö on kõige odavamad, sotsiaaltoetused olematud ja inimõigused tundmatud.

Meie edu hind

on olnud ränk mitte ainult sotsiaalses plaanis. Lisaks pooltest järeltulijatest loobumisele on Eestis näilise edu taga Läänele maha parseldatud varad, tühjenevad maapiirkonnad, kolmandiku perede võlaorjus ja hukatuslikult madalad sotsiaalkulud. Masust taastuda aitasid Euroopa Liidu miljardid. Kui riik on rohkem liberaalne turg kui põhjamaale sobiv sotsiaaldemokraatlik rahvakodu, siis maksab põhimõte - kus kott, seal kodu. Arstide ja õdede lahkumine on sobiv kujund näitamaks, et patsiendil paranemislootus puudub.

Küberneetika rajaja Norbert Wiener jutustab loo imettegevast ahvikäpast. Isa jõudis vaevalt soovida, et tal oleks sada naela, kui leidis ukse tagant selle firma esindaja, kus ta poeg töötas. See ulatas talle sada naela kindlustusraha vabrikus surma saanud poja kaotuse eest. Lisaks „tehnilisele tarkusele" on vaja ka „eetilist tarkust" (Küberneetika ja ühiskond, 1969, lk 153).

Mart Laari ja Siim Kallase poliitika tõi meile nõukogude ajal tundmatu „vaesuse kultuuri", kus reaalsete võimaluste puudumisel elus edasi jõuda kaob ka püüd vähegi inimväärse elu poole. Teatud protsent vaeseid on püsiv nähtus, tehku inimesed mida tahes. Miinimumpalk 290 eurot, keskmine vanaduspension 304 eurot ja 130 000 inimest, kes vajavad toiduabi, kõnelevad iseenda eest. Kui reformiga võetakse vaestelt faktiliselt võimalus kõrgkoolis õppida, kaob mõte vaeva näha ka eelnevates haridusastmetes; osa ei lõpeta põhikooli juba praegu. Nälguses kasvanute tulevikku ei julge ette kujutadagi.

Eesti valitsuse keelepoliitika tõttu muutub osa venekeelsetest reaalainete-talentidest (kes on keeleliselt vähem võimekad) hariduseta töötuiks. Tulevik on aga nii ehk naa hoopis inglise keele päralt.

Eesti rahvaarv ja sündide arv saab tulevikus ainult väheneda, töökäte kasvavat nappust korvab vaid võõramaalaste juurdevool.

Koos kosmonautidega

tõusis Nikita Hruštšovi ajal taevastesse kõrgustesse ka NL-i eneseülistus. 20 aastaga lubati Ameerikale järele jõuda ja siis temast ette minna. Meil on see aeg nüüd käes - paraku küll majandusideoloogia (loe: demagoogia) poolest.

Postimees (20.06.12) soovitab juba süüa erinevaid umbrohte (malts, vesihein, võilill, nõges, hanemalts) (!), hoiatamata nende taimede ohtlike kõrvalmõjude eest. Kui kütte ja elektri hinnad veel tõusevad, siis parempoolsed lasevad vaesematel end süüdlastena tunda - pole piisavalt kokku hoitud, pole isegi matuseraha säästetud. Millegipärast peetakse eliidi raiskamist ja tarbimispidu loomulikuks. Vanasti arvati, et majanduskriisis on oma osa ka luksuse tagaajamisel, mida siinmail isegi ei maksustata.

Ajakirja Forbes esimene eestikeelne number kirjutab miljardäridest, süstides rikastumislootust igasse lugejasse. Maailma rikkaim mees Carlos Slims alustas emalt laenatud 50 dollariga, ja nüüd on tal 69 miljardit dollarit; ajakirja turustamise ajal kasvas see summa veel 3,4 miljardi võrra. Parempoolsed varjavad, et raha on piiratud ressurss - üks rikastub teise arvel. Liberaalsed majandusmehed võtavad vesti seljast nii, et kuub ka ei liigu. C. Slimi kodumaal Mehhikos on tulumaks 1% ja kogu sotsiaalmaksu tasub töövõtja. Ladina-Ameerikas on kivistunud klassiühiskond, kus teenistuse väljavaateid pakub narkokaubandus. Selles on hukkunud 50 000 inimest sestsaadik, kui president Felipe Calderón viie aasta eest narkokartellidele sõja kuulutas.

Peale ahnuse ja rumaluse on maailmas kõik ressursid piiratud. Neoliberalism on nagu põhjakonn eesti rahva ennemuistsetes juttudes. Tema silmade hiilguse pärast lähevad inimesed ise metsalise söödaks. Kahjuks veavad nad endaga kaasa ka selle poole Eesti rahvast, kes neoliberalismi hiilgava fassaadi taha näeb.

KARL LUST, esseist, SDE

[esiletõsted]

Vaesuse varjamiseks hakkas keskklass võlgu elama, mis päädis kriisiga.

Lisaks pooltest järeltulijatest loobumisele on Eestis näilise edu taga Läänele maha parseldatud varad, tühjenevad maapiirkonnad, kolmandiku perede võlaorjus ja hukatuslikult madalad sotsiaalkulud.

Peale ahnuse ja rumaluse on maailmas kõik ressursid piiratud.

[pildiallkiri]

KRUGMAN VÕI FORBES?: Steve Forbes (paremal) soovitab maailmal järgida Eesti eeskuju. Nii tähtsad me nüüd ka pole. Lääs on hoopis üle võtmas Hiina majandusmudelit, kus inimene ja tema töö on kõige odavamad, sotsiaaltoetused olematud ja inimõigused tundmatud. Paul Krugman Eesti „edust" aga ei vaimustu.

Jaga |