1000 krooni lapsetoetust polegi utoopia

OLEV RAJU,      08. mai 2002




Aino Järvesoo idee muuta demograafilist situatsiooni ja tagada lastele normaalseid tingimusi, makstes igale lapsele riigi poolt kuus 1000 krooni, on leidnud suure toetuse. Kuid nagu igasuguse raha jagamise korral, on ka siin vastaseid.
Ideed toetab ülisuur enamus eesti elanikkonnast. Vastaste seas on kõigepealt need, kes kardavad, et kannatab nende isiklik heaolu. Samuti on vastu need, kes on läinud eelnimetatud grupi propaganda õnge ning püüavad selgeks teha, et see raha ei jõua lasteni, vaid läheb joodikute toetamiseks. Enam-vähem samad ringkonnad on avaldatud ka arvamust, et nii suurt raha ei ole kuskilt võimalik leida.
Idee vastu on ka - lihtsalt peavad olema - need poliitilised jõud, kellele see tähendaks kannapööret nende poolt alles hiljuti reklaamitud sotsiaaldarvinismi loosungist - riik aitab vaid neid, kes ise end suudavad aidata. (Tõsi, Mart Laar on juba sellist kannapööret üritamas). Ja alati on olemas pessimiste, kes ei usu millessegi, ka sellesse, et 1000 krooni lapsele midagi muudab.
Võibolla ta tõesti ei muuda oluliselt demograafilist situatsiooni (st ei suurenda sündimust), kuid võimaldab muuta absurdile lähenevat situatsiooni juba olemasolevate laste kasvatamisel, kus esimene tuludetsiil, s.o10% kõige rikkamaid peresid, kulutab oma laste haridusele üle 140 korra rohkem kui viimane tuludetsiil, s.o 10% kõige vaesemaid peresid..
Ajaloost saab tuua hulga näiteid, kus materiaalsete stiimulitega on demograafilist situatsiooni (just sündimust) kiiresti ja oluliselt parandatud. Näide leidub ka Eestist: kui Tartu lubas 1996. aasta lõpul igale vastsündinule ühekordselt 10 000 krooni, muutus juba mõndagi. Praegu käib jutt palju suuremast rahast..
Kõigist vastuväidetest väärib tõsist tähelepanu vaid üks: programmi mitte just väike hind. Jutud raha nappusest on muutunud juba anekdootlikuks. Tegelikult varjatakse nii paljuski soovimatust (ka oskamatust) viia ellu põhimõttelisi muudatusi.
Väga raske on välja tuua, paljuga riik keskmiselt toetab üht last. (Muide, ka koolihariduse maksumus on ligikaudu 1000 krooni kuus lapse kohta). Ligikaudsete arvutuste tulemusel oli see arv detsembris 2001.a 260-265 krooni. Pärast lisaeelarve vastuvõtmist suureneb summa 305-315 kroonini kuus (siin sisalduvad toetused, tasuta transport, algklasside koolitoit jm).

Laste toetuste 1000 kroonini jõudmiseks tuleb täiendavalt kulutada 2,3 - 2,7 miljardit. Ja kuna sündimus hakkab tõenäoliselt kasvama, siis lähitulevikus suureneb summa veelgi. Võtame eelduseks 3 miljardit, mis loomulikult ei ole kaugeltki väike summa.

Kust saada raha?

Neid miljardeid on soovitatud leida riigi valitsemiskulude kärpimisest. Kolme miljardit siit saada pole võimalik - nn puhtad valitsemiskulud, s.o riigiaparaadi palgad, Toompea lossi küte jne on vaid 2 miljardi ringis. 2 on väiksem kui 3, pealegi päris 0-ks neid kulusid viia ka ei saa. Siit üle 10 % või äärmisel juhul 15% kärpida ei suuda keegi. See aga on maksimaalselt 200 - 300 miljonit, s.o alla 10 % vajalikust summast.
Ma ei soovi siinkohal arutleda teemal, kas sõjaliste kulutuste 2 miljardit on (oluliselt!) kärbitav või ei; põhiliseks allikaks see igal juhul olla ei saa. Allikaks saavad olla eelkõige maksud.
Euroopa Liidus on keskmine maksukoormus 48-49% koguproduktist, Eestis 36%. Tegelikult on vahe veel suurem: pea kolmandiku Eesti riigieelarve kuludest moodustavad pensionid ja ravikindlustus. Euroopas kehtib aastakümneid süsteem, kus inimesed maksavad ise pensioni- ja tervisekindlustuse ja need summad ei läbi riigieelarvet. Seega pole Eesti 36% võrreldav Euroopa Liidu 49%-ga.
Kui teha arvud võrreldavaks, siis pole meie eelarve võimalused mitte 36%, vaid kuskil 23-24%, ehk poole väiksem protsent SKT-st, mis on omakorda kuskil 4 korda väiksem Euroopa Liidu keskmisest. Selge siis, et Eesti riigil on raskem leida vahendeid vahel lausa hädavajalikeks sotsiaalkulutusteks.
Kuid see on väiksem osa hädast. Hullem on, et ka neid makse, mis juba praegu kehtivad, saab Eesti riik kätte halvasti.
Maksudest kõrvale hiiliva varimajanduse osakaalu leidmiseks on maailmas välja pakutud mitmeid võtteid. Tulemused pakuvad varimajanduse osakaaluks 8 - 68%. Mõlemad on ilmselt valed; Eesti majandusstatistika algandmed aga ei võimalda korrektset analüüsi.
Hiljuti pakkus EP varimajanduse käibeks 21 miljardit krooni. See oli saadud ilma varimajanduse mitme olulise komponendita (näiteks salatubakas). Järelikult, kui me loeme varimajanduse käibeks 25 miljardit, siis saamata jäänud maksud (36% sellest) on 9 miljardit krooni. Isegi kui arvestada, et osa makse tasub varimajandus ära (ostes poest 18%-lise käibemaksuga kaupa), jääb saamata maksude summaks ikkagi 6 - 7 miljardit! Ent Eesti rahva päästmise programm vajab vaid poolt sellest!

Mis teha edasi?

Ei maksa olla utopist ja loota, et kohe saab mingi võttega need 6 - 7 miljardit krooni kätte. Vaevalt et lähiaegadel on võimalik koguda üle poole sellest. Maksupettuste põhiskeemid (ümbrikupalgad, olematud arved, mäng raamatupidamisdokumentidega, olematu eksport, kütusemarkide võltsimine jne) on teada, kuid nende aukude sulgemine nõuab aega ja jõudu. Et see on võimalik, näitab fakt, et paljuski tänu selle aasta 3 kuuga tehtud pingutustele (näiteks vabamajandustsoonide seadustiku korrastamine) paranenud maksude laekumisele osutus võimalikuks 2002.a lisaeelarve mahus üle 400 miljoni krooni.
Usun, et maksude laekumise parandamisega on võimalik leida täiendavat raha ka 2003.a riigieelarves. Loomulikult mitte nii palju, et kohe jõuda maagilise 1000 kroonini. Praegu on vara spekuleerida, kui palju see summa võiks olla, sest väga palju otsustavad Eestist sõltumatud asjaolud, s.o Lähis-Ida kriis, Euroopa Liidu ühisraha juurutamise lõppresultaadid jne.

Mida saab 1000 krooni eest?

1000 krooni kuus lapsele tundub olevat suur summa, kuid kui hakata seda reaalselt kasutama, siis pole ta sugugi suur. Kogu seda raha ei tohi lihtsalt välja jagada - siis läheb sellest mõnes peres palju pudelisse või näiteks vanemate harrastusele. See raha peab saama rangelt sihtsuunitluse - üksnes lastele. Iga laps saab juba praegu keskmiselt üle 300 krooni, esimese lapse toetuse tõstmine lisab sellele veel oma 100 krooni. Koolitoit, sõidukulude kompensatsiooni laiendamine, eranditult kõigi õpikute ja töövihikute ostukulude katmine - ja jälle on kulunud vähemalt 100-150 krooni lapse kohta. Edasi - suvelaagrid, huvikoolitus, vaba aja sisustamise miinimum jne - seda summat oskavad hinnata vaid need, kelle lapsed täna käivad muusikakoolis, tasulistes spordi- ja huviringides jne. Mitmes riigis kompenseeritakse lapsevanematele mingi summa ulatuses ka lasteriiete ja -jalatsite arveid.
Kui see kõik on tehtud, selgub, et kaetud on vaid elementaarsed vajadused ning needki osaliselt. Pole sugugi kindel, et 1000 kroonist lapse kohta veel midagi järel on, pigem vastupidi.

Rahast üksi jääb väheseks

Lisaks rahale on sündimuse tõstmiseks vaja muuta väärtushinnanguid. Perede tänuväärne tööd laste kasvatamisel tuleb tunnustada. Ühiskonnas peab valitsema kindlustunne, et lastega tegeldes teevad inimesed seda, mis on nende kohus ja mida ühiskond tervikuna väärtustab. Lapsevanemad ei peaks kartma, et tuleb uus valitsus, kes ei väärtusta lapsi ja likvideerib lastetoetused ja.1000 krooni kuus ongi kadunud. Võimalusi kindlustunde tagamiseks on, kuid kõige lihtsam ja arusaadavam tundub olevat kutsuda kokku erakondade ümarlaud ja sõlmida rahvuslik kokkulepe - ei 2003. aasta valimiste järel võimule tulev valitus ega ükski järgmistest ei loobu sellest eesti rahva päästmiseks hädavajalikust kokkuleppest, et 1000 krooni kuus lapsele jääb eelarvesse alatiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)