Loomeliitude pleenumit mälestades

Roman - Mati Kalde,      11. oktoober 2006


Igavene au ja kuulsus loomingulise intelligentsi 1988. aasta aprillipleenumile, mis pani aluse Eesti iseseisvuse taastumisele! Need kaks päeva vapustasid positiivselt kogu eesti rahvast. See on sündmus, mille mälestuseks peaks püstitama ausamba koos sinna raiutud osavõtjate nimedega – see võikski olla meie vabadussambaks ning 1. ja 2. aprill võiks saada riigipühaks! Seda väärib toonane loominguline intelligents!

Tänavu aga avaldati ajalehes häbiväärne artikkel Arnold Rüütlit maha tegevate intelligentide allkirjadega. Kahju, et sinna on sattunud ka mõned minu poolt seni intelligentseiks peetud inimesed. Ilmselge suunitlusega tellimustöös tehakse maha juba esimestel presidendivalimistel rahva poolt enim hääli saanu, tema töö ja otsene panus taasiseseisvumisse.
Rüütli mustamise kampaania ajal kindlasti tõstatus paljudel teistelgi filosoofiline küsimus: kus lõpeb intelligents ja algab «intellikõnts»?

Eelmine president on suur inimene ja jääb eeskujuks meile kõigile. Ka mulle isiklikult, kuigi olen eluaeg olnud autojuht, ühessegi parteisse pole kuulunud ja hr. Rüütlit vaid pildi peal näinud.
Tõprana sündinu aga jääb selleks ka riigikogus. Olen omal nahal tunda saanud, et nõukogude ajal olid kõige vastikumad just keskastme juhid ja kommud, kes, kujutades endast jumala asemikke maa peal ning kannuste teenimise nimel sundisid varjatud ähvardustega, piitsa-prääniku meetodil inimesi paraadile, kommunistlikele laupäevakule või valimistele minema. Isiklikult ei teinud ma seda kunagi ning pidin seetõttu tihti „eestlastest" ülemuste juures „kohvil" või „vaibal" käima. Nüüd on nad muidugi ääretult sinimustvalged...

(Eesti Päevaleht keeldus kirja avaldamast.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)