Naiste aeg ei ole veel saabunud

Hilvi Bergmann,      10. detsember 2003


Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole Valentina Matvijenko esimene naiskuberner Vene riigi ajaloos. Aastatel 1996-2000 juhtis tema nimekaim Valentina Bronevitsh Korjakkia autonoomset ringkonda. Kuid elanikkonna vähesuse (32 tuhat) ja kauguse tõttu magistraalteedest ei saavutanud Valentina I ülevenemaalist tuntust. Hoopis teine asi on Valentina II võit Põhjamaade Veneetsias - Sankt-Peterburgis. Nagu öeldud, esimene pääsuke veel kevadet ei too.
Ligikaudu pool aastat tagasi teatas politoloog Igor Bunin, et tänapäeval võib võimu juurde läbi murda vaid "loomariigi juhtoinas" - see tähendab mees. "Olukorra muutumise signaaliks," rääkis ta, "võiks saada naiskuberneri ilmumine Venemaale. Kuid see juhtub alles 10-20 aasta pärast."
Politoloog eksis aja arvamisega, kuid kas ta eksis ka põhimõtteliselt?

Politoloog Igor Bunin:
"Ma ei eksinud aja arvamisega ega põhimõtteliselt. Mis siis juhtus? Ei midagi erilist. Matvijenko sai Sankt-Peterburgi kuberneriks, kuid see ei ole üldsegi signaal olukorra muutumisest ja ka mingi muu märk. Tõeline "loomariigi juhtoinas" puhastas talle platsi. Ja mitte ainult lihtsalt juhtoinas, vaid see kõige pirakam! Loodan, et president Putin andestab mulle sellise terminoloogia.
Matvijenko eksponeeris end pikka aega koos Vladimir Putiniga nii plakatitel kui rohkearvulistes telesaadetes ... President andis üheselt valijaskonnale mõista, et ta tahab Sankt-Peterburgi kuberneritoolil näha Matvijenkot. Seda enam, et tollel oli nendel valimistel vaid üks vastane - seegi naine! Proua Markoval ei vedanud. Tal ei olnud poliitilist toetajat, sellepärast on selge, et ta ei saanudki võita.
Niisiis Matvijenko võit ei olegi tema võit. Ta on ainult inimene, kes määrati võimu juurde naisi esindama.
Varem oli nn kvoot. Nõukogude ajal lülitati NLKP KK poliitbüroo koosseisu üks naine, hiljem samuti ministrite nõukogusse (mõne aja pärast koguni kaks). Kvoot kui Lääne matkimine oli poliitilise eliidi soov näidata naist-eksponaati … Kui aga pole kvooti, vaid poliitiline võitlus, kahtlen väga, kas naine ilmub vene poliitilise eliidi hulka.
Rääkida naiste massilisest tulekust võimu juurde on vara. Selleks peab poliitika muutma oma nägu: muutuma ettearvatavamaks, realistlikumaks, rahulikumaks, vähem kollektiivseks. Tegelikult jõudsid ka Läänes naised poliitikasse kvoodi kaudu. Kuid mitte ainult. Seal toimus ja toimub praegugi ühiskonna teisenemine - see muutub paindlikumaks, kannatlikumaks.
Eriti tugev on taoline tendents põhjamaades, kus on valitsev protestantlik eetika. Nendes ühiskondades ei ole suhted hierarhiaga nii paika pandud, on rohkem individualistlikud, valitsevad on võrdsuse põhimõtted. Kõik see avab naistele tee võimu juurde.
Idamaades jätkab naine perekonna dünastiat. Kui peres pole meest, siis peab naine täitma tema rolli. Näitena võib tuua Sri Lankat, Indiat ja Filipiine.
Katoliiklikes ja õigeusklikes ühiskondades toimuvad muutused keerulisemalt. Näiteks Prantsusmaal ilmusid valitsusse mõned naised just sotsialistide poolele. Kuid reaalset poliitikat tegid ja teevad ainult mehed.
Seetõttu ma väidan endiselt, et võimu juurde murrab läbi vaid "loomariigi juhtoinas", see tähendab mees. Naiste aeg ei ole veel tulnud."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)