NATO ja Eesti julgeolek

Ants Sildmäe,      23. jaanuar 2002


NATOga liitumise vajalikkust põhjendatakse pidevalt vajadusega kaitsta Eesti iseseisvust. Mõningad ringkonnad püüavad rahvale selgeks teha, et on olemas agressor, kes mistahes hetkel on valmis Eesti anastama, ja nn “NATO vihmavarju” alla lipsamine garanteerib riigile püsiva julgeoleku.
Selge, et NATOsse astumisel on mõtet üksnes siis, kui mõlemad väited on tõesed. Siit aga tuleneb probleem, millest teema käsitlemisel on seni vaikides mööda mindud. Nimelt ega potentsiaalne agressor ka ei maga. Kindlasti jälgib ta rahvusvahelist olukorda tähelepanelikult ning teab suurepäraselt, et kui ta tahab Eestit vallutada, tuleb seda teha seni, kuni see veel võimalik – seega enne meie liitumist NATOga.
Minu küsimus ongi – kes ja kuidas garanteerib, et meid ei okupeerita enne NATOsse jõudmist, mil seda veel miski ei takista? Liitumine ei saa toimuda salaja, tähtaeg on varakult teada ning agressor peab tegema valiku – kas kohe või üldse mitte.
Pole sugugi kindel, et ta jääb teise variandi juurde. Olen veendunud, et kui peaks juhtuma halvim, on see meie NATO pooldajate endi provotseeritud, kes panid potentsiaalse agressori sundseisu.
Võib-olla mõni Kesknädala lugeja oskab sellele küsimusele anda rahuldava vastuse.
Hea, kui vastus ilmuks ajalehes, sest arvatavasti on teisigi, kellele sama asi muret teeb. Kui aga vastust ei tule, jääb üle arvata, et seda polegi, ning ainult õhata: “Jumal, kaitse Eestimaad!”

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)