Võitja võib siiski osutuda kaotajaks

EINO ALABERT,      04. aprill 2007


Teine maailmasõda oli NLiidu rahvastele suur kurbmäng. Kuigipalju kergendas olukorda Ameerikast lisaks sõjavarustusele saabunud toiduabi, isegi ligi kaks miljonit lambanahka jm. Paraku ei tulnud Gruusiast pärit diktaatoril pähegi pärast sõda ohje lõdvemaks lasta ja rahvale rohkem hingamisvabadust anda. Näiteks Eestis muutus olukord hullemaks kui oli olnud 1940–1941. Pärast Stalini surma kommunistlik diktatuur veidi lõdvenes umbes kümneks aastaks, siis aga tuli võimule Brezhnev, ja ohjad tõmmati jälle pingule, kuigi rahvas ei pidanud enam elama kunagise hirmu all. Inimestel avanes võimalus ehitada endale elamuid, ostulubadega saadi sõiduautosid. Eestis hakkas maainimeste jõukus tasapidi kasvama, kusjuures kolhoosniku keskmine palk isegi ületas linnatöölise oma. Elu muutus jõukamaks. Hoogsalt kauplesid meie kolhoosnikud Leningradis ja Pihkvas.

Sellest kõigest hoolimata oli sõja võitnud ja suurte loodusvaradega suurriigi rahva elatustase kehvem kui sõja kaotanud riikides Saksamaal, Itaalias, Soomes, Jaapanis. Siinkohal aga ei tohi ära unustada nn Marshalli plaani, mille raames USA andis abi sõjas kannatanud riikidele. Stalin aga lükkas abipakkumise tagasi – kogu sõjaaja abi saanud riik saab rahuajal ise hakkama, leidis Stalin.

Stalini seda eksimust kogeme siiamaani, kui sõidame Soome või Saksamaale.

Seepärast ei meeldigi mulle, kui mõni Eesti Vabariigi praegune juhtiv riigitegelane otsekui Stalinist eeskuju võttes räuskab: 15 aasta pärast oleme kõrvalise abita viie jõukama Euroopa riigi hulgas!

[fototekst]
NII HÄÄ KAUP, ET SÖÖ VÕI ISE: Kurgikasvatus õitses Eestis eriti siis, kui tervislike ja maitsvate köögiviljandussaaduste eraeksport Neevalinna aitas sotsialistlikku põllumajandust salamisi kujundada eraalgatuslikuks. Nüüd lepivad kurgikapitalistid vitamiinipommide müümisega koduse maantee ääres.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)