Nädal juubilar RAIVO PALMARU 60

Ajakirjaniku, teadlase, tegevpoliitiku, tippametniku, õppejõu jne amet on tegevusalad, kus ta on ennast väljapaistva eduga teostanud või lasknud tegutsema meelitada. Maailma ja selle mõtestamist on ta aga alati teraselt jälginud ning tema võimeid selles on ka hinnatud.

Minu mäletamist mööda oli Raivo esimene, kes Eestis 1988. aastal kirjutas ajakirjas Vikerkaar kodanikuühiskonnast. Vaimustuv ja teaduses kirglikki, on Palmaru üks mitte just paljusid oma tööst haaratud uurijaid, kes suvalises kohas (näiteks tänaval) hakkab oma uusi ideid või äsjaloetud raamatut kommenteerima. Muidugi, värskes õhus ongi temaga mulle sobivaim pikemaid vestlusi pidada - (tema kui) ahelsuitsetaja ja (minu kui) bronhiitiku vajadusi on raske ühitada!

Poliitikuna kuulub Palmaru sellesse poliitikassetulnute arvukasse suguharru, kelle akadeemiline taust peitub ajalooõpinguis. Kuid selles liigis on ta üsna haruldane eksemplar. Ta on üks vähestest, kes pole oma karjääri rajanud näiteks raevukale võitlemisele (tänaseks "unustatud") Tartu rahu piiri eest.

Ka ühena EKP-ga (Eestimaa Kommunistliku Parteiga, mitte Euroopa Keskpangaga!) liitunuist tajus ta oma vastutust ega saanud üheks neist, kes tuult nuusutades (nagu näiteks partorg Mart Nutt) kohe poolt vahetasid. Vaino Väljase meeskonnas suutis ta Eesti rahumeelse arengu jaoks väga olulise saavutusena takistada partei täielikku libisemist nn intrite kätte.

Uutes oludes ajakirjanikuametis jätkanud Raivo Palmaru tunnistati 1996. ja 1997. aastal Eesti Ajakirjanike Liidu poolt aasta parimaks ajakirjanikuks! Kuid 2006. aastal kultuuri- ja haridusministri ametit vastu võttes sai ta enda nahal tunda nn Trubetsky sündroomi.

Nimelt on Savisaare lähikonda kuuluvate isiksustega nii, et nad kuuluvad mahatrampimisele. Seejuures pole üldse oluline, mida keegi tegi või on teinud või ei ole teinud. "Vale" partei valinud seni hinnatud inimesest saab praeguseks kujunenud Eesti riigis ajakirjanduse poolt halastamatu mõnitamise objekt. Nende inimeste suhtes ei kehti enam mitte mingid eetika või professionaalsuse reeglid.

Eesti ajakirjanduse parteilisuse kindlakstegemine ja tõestamine akadeemilise uurimistööga oleks aga võinud Palmarule lõppeda veelgi kurvemalt. Nimelt, erinevalt vanadest demokraatiatest, kus ollakse lepitud sellega, et ajakirjandus esindab valitseva eliidi huve (isegi Inglismaal ei panda ühtegi valitsust ilma Murdochita pukki), on Eestis meedia, "õige" (Lääne) raha ja võimu kolmainsus absoluutne tabuteema. Teemal "Meedia võim ja demokraatia: Eesti kogemus. Valimiskommunikatsiooni ja ajakirjanike rollikäsituse empiiriline uuring" doktoriväitekirja kirjutamine rikkus seda tabu rängalt. Tartu Ülikoolist kindla ülesandega saadetud teine oponent kulutas tunde vaid selleks, et põhjendada: Palmaru ei vääri rohkemat kui magistrikraadi. Vastuväitlus oli nauditav; esimese oponendina veendusin, et Palmaru valdab teemat eeskujulikult. See mulje sai kinnitust mõni aasta hiljem Palmaru sulest ilmunud raamatust "Sissejuhatus kommunikatsiooniteooriasse", mis oli esimene sedalaadi kokkuvõte Eestis üldse.

Asjade tänase seisu üks tabavamaid ja samas halastamatumaid kokkuvõtteid on sõnastatud hiljuti ajakirjas Akadeemia (2010) ilmunud Palmaru artiklis "Pärast tõde tuleb reaalsus". Palmaru võib rahuliku südamega kinnitada: ta on seisnud selle eest, et kõigutamatute "tõdede" reaalsus ei tabaks Eestit sedavõrd valusalt, nagu see täna on juhtunud.

REIN RUUTSOO

Jaga |