Vanasõnade valguses

09. mai 2007


Olla rahva teenrid on austav ülesanne ja raadiosaade „Rahva teenrid" peaks äratama austust. Kes aga palkas rahvast teenima need „teenrid", kes esinesid 28. aprilli saates?
Üks vanasõna ütleb: „Kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad." Saates kõnelnud poisid viskusid ennastsalgavalt ambrasuurile, et kaitsta valitsuse järjekordset lollust. (Ilmselt oli see nende veendumus.)

Teine vanasõna – „Mõistus ei ole oma teha" – käib valitsuse kohta.
Kolmas – „Kui ei taheta õppida, ei saa ka nuiaga aru pähe panna" – käib Savisaare hoiatuse kohta mitte puutuda Pronkssõdurit.
Venemaale pole vaja mingit sõdurit, ka mitte pronksist. Neile on vaja seda maalappi Läänemere kaldal. Selle nimel käib mäng! Valus on vaadata, kuidas me nii lihtsalt laseme end haneks püüda.
Tapetud noormees, kes langes provokatsiooni ohvrina, oli ju välja valitud – Vene kodanik. Ta torgati surnuks ja Paet, laulgu ta mis laulu tahes, ei tõesta maailmale, et seda ei teinud eestlased. Järelikult: Vene kodanikud on Eestis ohustatud ja tuleb neid kaitsta...

Ka Kivirähk ütles, et nüüd nägime, kelle kõrval elame. Kallis hind on neil teadmistel!

Seepärast pole asjatundmatutel ja Laari ajalooõpikust ajalugu õppinud poistel vaja nina toppida poliitikasse, tundmata, kellega tuleb tegemist. Soome olgu meil eeskujuks!

Penskar Ida-Virumaalt
(Kirja saatnu isik on toimetusel teada.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)