Viige mikrofon ära!

VELLO LÄÄN,      18. veebruar 2004


Mõnigi tänane raadiokuulaja pole rahul, et Riigikogust ei kosta eetri kaudu otseülekandeid, kuid seda on korduvalt proovitud ja tulemus pole enamasti olnud kuigi kena.
Esmakordselt sündis see 1928. a kevadel. Mingeid kommentaare tolleaegses osaühisuses Raadio-Ringhääling (raadiotegemine algas Eestis ju eraettevõttena) ei jagatud, mikrofon pandi lihtsalt Riigikogu saalis üles, kohal polnud ühtki reporterit. Ühel päeval puhkes poliitikute seas eriti suur käratsemine, omavahelisi arveid klaarisid eeskätt sotsialistid ja põllumeeste kogud. Et lootust polnud mõistlikul kombel kära vaigistada, siis kuulutas eesistuja vaheaja.
Sellest hoolimata ei lahkunud härra Ast mikrofoni eest kõnetoolilt, vaid jätkas raadiokuulajatele oma seletusi tollase Tupitsa-Johansoni skandaali asjus (nagu näete, kasutati tollalgi parteidevahelises sõjas kõiki vahendeid). Sellal pidasid erakonnamehed omavahelist sõnasõda edasi, mis mõistagi kõik ka eetrisse jõudis. Nüüd käratas eesistuja: "Viige see siit ära!"
Mikrofon viidi Riigikogust minema ja otsustati, et see naaseb üksnes pidulikeks juhtumiteks.
Osaühisuse auks peab küll ütlema, et poliitilisi esinemisi ringhäälingus ei kontrollitud. Tsensuur puudus isegi siis, kui Jaan Tõnisson kehtestas selle ajakirjanduses. Riigi Ringhäälingus, mille Päts lõi pärast 1934. a pööret, ametlikult mingit tsensuuri polnud, nii kinnitas mulle direktor Fred Olbrei ja seda tõestab ka propagandatalituse kiri 1935. aastast:
"Senise korra järel pääseb Riigi Ringhäälingusse esinema ja kõnelema igaüks kokkuleppel saatekava korraldajaga, ilma et ettekande või kõne sisu suhtes teostuks mingisugust eelkontrolli. Ettekannete sisulise kontrolli puudus annab end eriti tunda välispoliitiliste ülevaadete juures, kus mitte alati ei ole arvestatud Eesti riigi välispoliitilist suunda ja sõbralikke suhteid ...Teised riigid on kõrvaldanud need puudused pideva kontrolli abil."
Kas tõesti mõeldi Saksamaad või stalinlikku Venemaad? Võib-olla siiski Soomet, kus eriametnik kontrollis juba neli päeva varem kõiki pikemaid sõnalisi saateid. Tulemuseks oli, et Riigi Ringhääling pidi kontrollima isegi esperantokeelseid esinemisi, rääkimata Tartu ülikooli õppejõudude loengutest. Erandit ei tehtud isegi professor Hans Kuusile, kelle loengu teemaks oli talupoegade elu Eestis paar sajandit tagasi(!). Ka tema esinemise puhul taheti näha tekste eelnevalt siseministeeriumi informatsioonitalituses.
Nähtavasti oli see kontroll aastate jooksul siiski fiktiivne, sest 1939. aastal on raadionõukogu protokollis kirjas: "Eranditult kõik lektorid peavad enne esinemist esitama oma loengu käsikirjad, mis tarviduse järgi nii sisuliselt kui keeleliselt parandatakse ja mille ärakirja järgi saatejuht ettekannet jälgib." Aasta hiljem - 1940. a suvest - algas Eesti ringhäälingus aga tõeline tsensuur, ent see on juba omaette lugu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)