Tahtsime siin ju ise vaikselt oma asju ajada, talupojatarkust taastada

JAAN VAHTRA,      04. juuni 2003


Elame kummalisel ajastul. Seadused kehtivad ja ei kehti ka, moraal uitab põrguvürstide ja nendega samastatute pudrupadades, kokkulepped on lennutatud kuradile… Riiki vajatakse justkui vaid kõrgematesse ametitesse trüginud ametnike poputamiseks.

Leppisime ju kokku! Laulsime ühel häälel, hoidsime kätest kinni, lubasime kartulikooredki ära tarvitada… Miks see kokkulepe aia taha visati? Kustkohast võetakse eetikud ja moralistid, kes selle käigus korraldatud sigadused hüvitaks?
Vabaduse küll mingisuguse saavutasime, kuid kaotasime kartulid. Algul muutus laul mitmehäälseks, siis kartulikoored aina õhemaks.

Koorisime kartuleid laenatud tarkusega?

Kas taastatava EV põhiseaduse ja seaduste hülgamisega? Ühe partei asemel kümnete loomisega või hoopis laenatud tarkusest kartulite koorimisega? Vabariigi seadusi taastades ei oleks tekkinud vahepealset seadusetust, mida "edukad" oskasid "õigesti" enda huvides ära kasutada. Ka aegunud seaduste arukas kohendamine vältinuks kiiruga tehtud vigu. Mõned ehk mäletavad veel teleülekandeid Riigikogust ja pastor Hallaste taeva poole sirutatud sõrmi, mille järgi lambukesed mää-mää hääletasid. Sel perioodil tekkisidki kordades palganumbrid, eripensionid, soodustused, omandireform… Ega kellelegi meeldinud varasem, üheparteiliselt aetav joru, Moskvast saabunud käskude transleerimine, tööinimeste arvel praalimine. Tahtsime siin ise vaikselt ja kokkuhoidlikult oma asju ajada; talupojatarkust taastada, üksteist aidata koos olla… miks pidi seda tehtama teab kust ilmaotsast eksporditud kombe järgi? Kas kiiruga punaparunite asemele arendatud edukate eurooplaste vennaskond, iseolemise käigus kastidesse (rikkad, keskmised, vaesed, töötud) jaotatud rahvas, samuti reklaami hooleks jäetud ärastamised ja majanduse juhtimise uus poliitika olid parimad lahendused? President Arnold Rüütel võiks avalikustada, kui palju tema võrreldav ostukorv kasvas või kahanes, palju loodab uude ühendusse astudes seda kasvatada? Ehk tekib siis ka andmeid farmi- ja teiste töötajate ostukorvide kohta. Kaoksid spekulatsioonid, vabanenud reklaamitootjad pääseksid tööjõupuudust (tootmises) leevendama.

Oleme ikkagi üks riik ja üks rahvas

Jälgides uue, ühiskondliku kokkuleppe käiku, tekkis ketserlik mõte: mis oleks loomulikum, kui jõukate kasti asukad jõuaksid ise järeldusele, et - aastatega juba küllalt saadud, aitame ja ootame ka mahajäänuid järele (ikkagi üks riik ja üks rahvas)! Leppida saavad pankur pankuriga, ärikas ärikaga, rahvasaadik rahvasaadikuga… Leppides näiteks nelja keskmise palga asemel kolmega, saaks neljanda palgaga vähemalt viit halastajaõde tuhandekroonilise palgatõusuga aidata. Rikaste pinnale kondenseerunud aurust pärineb ju osa ka tänastelt mahajäänutelt. Mida olnuks Paltsul müüa, kui poleks olnud armulikke, kes selle müüdava lõid või aitasid luua? Liberaalses turumajanduses teatavasti kätt ei pakuta. Aus vaene tunnetab seda ega lähegi oma krobelist kätt trügijatele pakkuma, liiati siis, kui seda on kergemeelselt, ilma valvsuseta juba tehtud. Mõte peab tulema ülalt ja tegudes - ilma reklaamita.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)