Kuidas võistelda hiinlastega rahvaarvus?

Tõnis Siim,      15. detsember 2004


Sotsiaaldarvinistlik ideoloogia ja põgenemiskampaaniad europaradiisi on vähendanud meie rahva loomulikku juurdekasvu (iivet) ja eestlaste arvu kodumaal.
Absoluutarvudes on europaradiisi-eelne ja -aegne rahvaarvu vähenemine võrreldav kunagiste võõrvõimude repressiivpoliitikast tingitud rahvastikukadudega.
Pessimistlikumate prognooside kohaselt kahaneb rahvaarv Eestis 2050. aastaks 700–850 tuhande inimeseni (EPL, 20.12; PM, 26.11) Eestlaste arv ilma muulasteta ületab siis eeldatavalt napilt 0,5 miljoni piiri.
Siiski pole arukas seada rahvaarvu iga hinna eest suurendamist omaette eesmärgiks. Vana-Hiina suurim filosoof Konfutsius (551–479 e.m.a.) leidis, et tähtsaim pole mitte inimeste hulk ühiskonnas, vaid muretseda tuleks hoopiski selles valitsevate väärtuste ja kommete pärast. Sest kui ühiskonnas valitseb kooskõla, siis jätkub sinna kõike vajalikku, ka järelkasvu. Maavanemaid ja hõimujuhte manitseb ta järgmiste sõnadega: „… ärge tundke muret, [et] inimesi on vähe, ometi tundke muret, [et] pole võrdsust. Ärge tundke muret, et valitseb vaesus, ometi tundke muret, ei valitse rahu. Sest [kui] valitseb võrdsus, pole vaesust, valitseb kooskõla, inimesi on palju, valitseb rahu, pole nurinat ..." (Konfutsius. Vesteid ja vestlusi. Tln 1988, lk 131).
Tänapäeval mõtleb sarnaselt Konfutsiusele ka rahvastikuteadlane Kalev Katus: „Tähtis pole mitte niivõrd see, kas meid on 1,4 miljonit või 700 tuhat, vaid see, et rahvastiku struktuur oleks paigas ning põlvkondade vahel oleks sidusus, mitte vaen." (EPL, 20.11)
Selleks, et avatud ühiskonnas hiinlastega konkureerida, peaksid meiegi maavanemad ja hõimujuhid lähtuma nendestsamadest aegade jooksul läbiproovitud arusaamadest ja tarkustest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)