Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Pole vaja muretseda 2010. (ja 2024.) aasta pärast!

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN,      03. veebruar 2010

Ah või et valitsus otsustas 2024. aastast pikendada pensionilesaamise ea 65 eluaastani!? Mis te muretsete! Selleks ajaks muutub kõik sada korda ja pole enam lihtsalt mitte seda valitsust, vaid võimalik, et Eesti Vabariikigi.
 

Missugune tuleb 2024. aasta, kui juba 2010. aastal lisandub praegusele 110 tuhandele töötule veel 80 tuhat? Ja seda riigis, mille rahvaarv on 1,3 miljonit, neist töövõimelisi natuke rohkem kui 600 tuhat. Kas te tõepoolest usute, et see väike ja nõrguke riik on võimeline sellist sotsiaalset katastroofi üle elama?

Jutt pole sellest, et Eesti elanikud sureksid nälga, nagu Volgamaa asukad möödunud sajandi 20-ndate aastate lõpul. Eesti on ju ikkagi Euroopa Liidu liikmesriik ning Euroliidul tuleb hullemal juhul meid vähemalt mingite Itaalia makaronide ja Hispaania tomatitega toita. Näiteks humanitaarabi korras.

Loomulikult tuleks meil enne seda, kui Brüssel Eesti häda märkab, üle elada rahvarahutused, sest mitte keegi ei suudaks rahulikult vaadata nälgivaid lapsi, kes üritavad kütmata eluasemetes talve üle elada. Lõppude lõpuks ei suudaks Eesti valitsus enam Euroopa eest asjade tõelist seisu varjata, ja Brüssel olekski kohustatud sekkuma.

Meil ei lastaks küll nälga surra, kuid pärast seda, kui meid päästetakse, saaks siin kõik teisiti olema. Mitte keegi Euroliidust ei lubaks riiki juhtida inimestel ja jõududel, mis viisid oma riigi näljani. Ei tea kuidas, kuid meie riigi juhtimise võtaksid enda kätte Brüsseli poolt määratud inimesed - täpselt samuti, nagu enne 1991. aastat juhtisid Eestit Moskva poolt määratud.

Muide, tollal paistis kõik eemalt välja igati korralik: valitsusejuhid ning ka suurte ettevõtete direktorid olid kõik eranditult eestlased. Tõsi küll, vahel rääkisid nad, nagu näiteks Karl Vaino, eesti keelt aktsendiga. (Muide, samasugust tendentsi märkame ka täna.) Eesti NSV-l oli muide isegi oma välisminister.

Nii et Brüsselil ei tuleks selleks, et varjata ühe liikmesriigi juhtimist Euroliidu poolt, isegi midagi uut välja mõtlema hakata. Mis puutuks selle riigi elanikesse, siis vaevalt et humanitaarsele abile järgnev poliitiline abi neis massilist rahulolematust esile kutsub, sest selleks ajaks jõuaks isegi põlisrahvas ära hinnata, mida tähendab iseseisvuse nimel kartulikoorte söömine.

Miks ma kõike seda räägin? Aga selleks, et Euroopa Liidu uues provintsis, vana nimega „Eesti Vabariik", otsustaks siis tõsiseid küsimusi, näiteks isegi  pensionile saamise ea pikendamist, eranditult Brüssel, et kindlustada ka tulevikus Eestis elavate Euroopa Liidu kodanike elu stabiilsus.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

 

[fototekst]  EUROOPA ABI: Selliseid humanitaarabi makarone hakkavad varsti saama peale pensionäride ja suurperede võib-olla ka tudengid, üksikvanemad ning töötud.

 



Viimati muudetud: 03.02.2010
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail