Unistus olla juurteta majanduspõgenik

Eestist minnakse ära ju paraku paljuski sellepärast, et siin ei sobi elada, siin ei saa teenida, siin ei ole tööd, siin ei tule ots-otsaga kokku, siin pole juurdunud euroopalikud väärtused, siin ei hoolita inimestest jne. Kõik arusaadavad põhjused, mis ei kuulu vaidlustamisele. Seda enam, kui äramineja on otseselt sundseisu sattunud.

Talendiväärilist ühiskonda nii ei tulegi

Samas, mida rohkem Eestist ära minnakse, seda vähem jääb siia inimesi, kes suudaksid Eestit ideaalseks välja arendada ja ühtlasi ära minna soovijatele elamisvääriliseks muuta. Ja mida vähem jääb Eestimaale meie riigi arengusse panustajaid, seda väiksem on tõenäosus, et äraläinud talentidele kunagi talendiväärilise ühiskonna üldse üles ehitame.

Või ehk peaksid siia tulema soomlased, rootslased ja teiste heal majandustasemel olevate riikide kodanikud ning ehitama ka meie riigi selliseks, nagu nad oma riigid on ehitanud? Meie aga läheme sinna nende rahvaste mitme põlvkonna töö võite „endale nõudma” ja nemad tulevad siia meie ühiskonda parandama? Nad on ju korra oma ilusad riigid üles ehitanud, miks ei võiks nad siis nii lahked olla ja ka meil seda teha? Ja ehk siis tulevad ka meie talendid lõpuks koju tagasi?

Eraldi küsimus on ikkagi see, miks meie inimesed, kes heaoluriikidesse lahkuvad, näivad arvavat, et teiste riikide elanike poolt põlvkondade jooksul loodud töö viljad kuuluvad õigustatult ka majanduspõgenikele? Kuidas meie inimesed saavad eeldada, et neil on sealsele heaolule õigustatud ootus ja et neil jääb veel õigust ülegi siit ära minnes osatada, kui halvasti kõik Eestimaal on?

Kuid vaatame olukorda heaoluühiskonda põgeneva Eesti inimese perspektiivi kontekstis ja sellest aspektist, millise mulje ta oma uuel „kodumaal” sealsetele elanikele jätab.

Kõigepealt on oluline mõista, et heaoluühiskondade elanikkond on üldiselt väga viisakas ja intelligentselt taktitundeline. See tähendab, et siit sinna põgenejatele ei öelda halvasti, neid proovitakse võimaluste piires vastu võtta ja neile jõukohast rakendust pakkuda. See aga ei tähenda, et nendel rahvastel poleks meeles, millise higi ja ohverdustega mitmete põlvkondade jooksul majandusheaolu on loodud, ja see ei muuda suhtumist „kerget heaolupiletit” taotlevatesse majanduspõgenikesse.

Kodakondsuse saamine ei muuda heaolupõgeniku olemust

Ka pikaajaline välisriigis viibimine koos kodakondsuse saamisega ei muuda heaolupõgenikku ja omaenda rahvale selja keeranut veel teise riigi põlisasukaks ning teiste töö viljade õigustatud saajaks. Teatud määral võõraks jäädakse elu lõpuni. Kui julgeda majanduspõgenikuna peeglisse vaadata, siis midagi ilusat sealt vastu ei vaata.

Kas siis ainuüksi sotsiaalne viisakus ja taktitunne on need, mis lasevad Eestist ära minejatel sihtriikides ennast sõbralikult sisse seada? Kahtlemata mängib Euroopa Liidu tingimustes oma rolli tööjõu vaba liikumise põhimõte, kuid immigrantide vastuvõtuks on ikkagi ka konkreetsed majanduslikud huvid. Iga „musta” odavtööd tegev välismaalane aitab luua vundamenti selleks, et põlisasukas saaks teha „valget” ja hästitasustatud tööd. Samas tegemist vajavad ju kõik tööd. Selle nimel ollaksegi avatud, viisakad, tolerantsed. Nii lihtne see ongi.

Majanduspõgenikud on heaoluriikides eelkõige majanduslikeks tööriistadeks, mida tõepoolest hästi hooldatakse. Äramineku hetkel ja esimesel viiel või kümnel tööaastal tundub sealne elu päris roosiline. Imeline seis ei pruugi aga jätkuda, kui tööjõuaastad seljataga ja kasu sealsele majandusele minimaalne. Unistus välismaisest kõrgest pensionist ja selle pensioni luksuslikust kulutamisest odavas Eestis ei pruugi realiseeruda, sest Eesti ei ole aastate pärast enam odav ning Euroopa pensionipidu kipub üldist võlakoormat arvestades ka ära lõppema. Seega, kui on soov ennast võõral maal musta tööd tehes tühjaks rahmeldada, siis antagu minna, kuid mingit pikaajalist eluunistust paistmas tegelikult ei ole.

Ehk tuleks ülaltoodu kontekstis ikkagi mõelda sellele, et heaolupõgenikuna äramineku ja kodumaale tagasituleku eeltingimusena läänelike hüvede nõudmise asemel ikkagi kodumaal ühiskonna arendamisele käed külge panna. Kui ei ole tööd, siis proovida ettevõtlust. Kui ei meeldi poliitikud, siis tulla ise välja oma ideedega ja asuda nende poliitikute asemele. Kui ei meeldi valitsus, siis toetada sobivat opositsioonijõudu. Kindlasti on tänases Eestis majandus- ja sotsiaalolukordi, kus äraminekule ei ole kodumaal alternatiivi, kuid väga paljud lahkumised on siiski lahendatavad ka teisiti. Äramineku peamotiiviks on eelkõige kiireloomuline vajadus parema elu järele.

Ehk ei ole juurteta heaolupõgeniku eeskuju ikka parimaks mudeliks, mille poole püüelda? Ehk hakkavad ärajooksnud või ärajooksmisele mõtlevad inimesed oma tegevust pisut kõrvalt vaatama ning seda hindama ka neisse investeerinud riigi seisukohalt? Ehk muutub selle tulemusena midagi?

JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

[fotoallkiri] KUSTUV UNISTUS: Majanduspõgenikud on Jaan Õmbluse sõnul heaoluriikides eelkõige majanduslikeks tööriistadeks, mida hästi hooldatakse. Äraminekuhetkel ja esimesel viiel või kümnel tööaastal tundub sealne elu päris roosiline. Imeline seis ei pruugi aga jätkuda, kui tööjõuaastad seljataga ja kasu sealsele majandusele minimaalne. Õmbluse väitel mingit pikaajalist eluunistust välismaale minejatel paistmas tegelikult ei ole. Fotol Kopenhaageni lennujaam.

Jaga |