Operatsioon „Haug” ja teised ärajäänud Teise maailmasõja seiklused

Mingi aeg tagasi hakkasin arutama taas kord ühe oma lemmikteema üle. Ehk kui ajalugu läinuks teisiti. Võibolla militariseerusin ära, kui uudistest tulid Kevad- ja Terastormid, lood vapratest liitlastest, kes meid karu eest kaitsevad. Ise me ju tunnistame nende kohaleveoga, et hakkama ei saa. Urr teab.

Igatahes arutasin endamisi ja panin kirja, mis võinuks juhtuda, kui kaks kurja poleks aastaks 1941 omavahel tülli pööranud. Seltsimees Hitler, Genosse Stalin, mõistagi.

Vist on nõukogude kooli ajalootundides kasvanul nagu mina raske endale pähe mahutada, et kurikuulsast paktist 1941. aastani olid ju Hitler ja Stalin täiesti liitlased. Võibolla vähe umbusklikud, aga üsnagi koostöölembesed. Sakslased müüsid Stalinile tehnikat, jooniseid, terve raskeristleja. Stalin Hitlerile vilja, kütust, muidu nappivaid tooraineid. Kui see pole koostöö, siis mis see on?

Täiesti mõistuspärane koostöö isegi ja veel varasemasse aega ulatuv. Sest mõlemad nimetatud riigid olid Esimese ilmasõja kaotajariigid, suurtest mängudest kõrvale lükatud. Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõbrustamine algas juba 1920. aastatel. Kuulsad on lood, kuis punastel õppeplatsidel Saksa tankiste, punastes akadeemiates ohvitsere koolitati. See pole mingi saladus, mille järgi peaks salastatud arhiividesse tuhnima minema. Teadmine vedeleb igal pool.

Lisada tuleb juurde siia seda, et mõlemad riigid olid peast sotsialistlikud. Mõlemas oli teisitimõtlemine valjult ja heldelt nuheldav. Sõjakad niikuinii, avalikult teineteist sõimates ja süüdistades. Aga nagu Joachim von Ribbentrop öelnud pärast MRP pakti allakirjutamist ettekandes: Moskvas oli tunne, nagu oleks vanade parteikaaslaste keskel. Küll koer koera ära tunneb. Et polnud justkui tüliks mõistuslikku põhjust.

Hüva, vahva ajaloolane Viktor Suvorov esitas oma paeluva jutustuse, kuis 6. juulil 1941 läinuks Punaarmee Euroopat imperialistlikust ikkest vabastama. Võimalik, ei ole ise nii palju uurimisega tegelenud. Ega vist keegi päriselt sotti saa. Hispaania kodusõjas oldi vastaspooltel harjutamas, tõsi. Samas ostsid punased Benito Mussolinilt sõjalaevade jooniseid ja laevu endidki. Itta vaadates, ega siis Jaapanit unustada saa, hilisem GRU ülem major Šalin stažeeris (!) 1936-37 Jaapani armees.

Võibolla polnudki sakslased naljatujus, kui kutsusid Stalinit ühinema Kominterni vastase paktida. Et meie möllame Euroopas, Jaapan Hiinas, Itaalia Aafrikas, aga lõunasuund täiesti vaba. Marssige läbi Iraani näiteks Indiasse, looge seal Hindustani Sotsialistlike Vabariikide Liit, keegi Mahatma Gandhi peaks ohjuriks sobima küll. Umbes selline mitte liiga tõsine arutlus, mis suuresti toetus kindral Štemenko raamatule „Kindralstaap sõja-aastail”, kus mainitakse 1940-41 Kesk-Aasias ja Kaukaasias läbi tehtud staabiõppusi ja sõjamänge. Lõunasuund, mis. Miks ka mitte.

Siis algasid mõrvad. Ehk tabas teravmeelsus trepil. Kogemata, nagu ikka juhtub, kui poolhajameelselt mööda interneedust ringi kolada.

Veel kord: 1939-41 olid N. Liit ja Saksamaa täie rauaga liitlased. Kelle ühisteks vaenlasteks Prantsusmaa ja Suurbritannia. Vaadates, kuis Saksa tankid nõukogude bensiini peal ringi uhavad, tekkis prantslaste ja brittide staapides plaan nimega „Haug” (ingl. keeles Pike- toim.). Pike võiks ka piigiks tõlkida, aga kala tundub naljakam, pealegi pole see siin mingi teadustöö, vaid niisama targutus.

Pike sisu oli järgmine – lähme pommitame Bakuu naftaväljad segi, siis jäävad tankid janusse. Nafta on ju veri sõja soontes, teravmeelitses keegi kunagi.

Aprillis 1940 tehti luurelende. Plaanid, kuidas täpselt löök anda, valmisid 15. maiks 1940. Prantslased lennanuks Süüriast, britid Egiptusest, kokku üle saja lennumasina 910 tonni mitmesegaste pommidega. Groznõi, Bakuu, Batumi. Pommitamise kestus kolm kuud.

Plaanist loobuti. Isegi selline kirglikult sõda armastav tulipea nagu oli Winston Churchill jagas, et pole talle rohkem vaenlasi küll vaja, eriti kui Prantsusmaa silmnähtavalt kokku variseb.

Lükates tagasi kõik süüdistused natsluses, bolševismuses ja mis kellelegi veel pähe tuleb – jääb aga kui. Lihtsalt mõttemänguna. Mis saanuks kõigi asjaosalistega?

Kõigepealt võib oletada, et kahju ei tarvitsenukski olla nii suur, kui arvestati. Pommitamine polnud kogu Teise ilmasõja aegu just eriline täpsustöö. Vaevalt oleks N. Liit ka lihtsalt lasknud tulla ja loopida. Kui väga ei tahaks uskuda, punased ei olnud ega ole nii lollid, kui mõned mõelda tahaks. Õhutõrje, punakotkad jne.

See on niiöelda tehnika küsimus, milles ennast tuleb huviliseks võhikuks tunnistada. Peamine – kui seltsimees Stalin astunuks Teise ilmasõtta Hitleri kõrval.

Edasi on ainult oletused, kui sedagi. Pigem küsimused. Marssinuks Punaarmee lõunasse, 1941 okupeeriti Iraan lõdva randmega. Või veel edasi, tõepoolest Indiasse. Kui jabur see ka ei tundu, vana Vene poliitika naljavend Žirinovski ju jauranud, kuis Vene soldat veel mõseb oma kirsasid India ookeanis, mõte on päris vana.

Tarle „Napoleonis” kirjeldatakse poolanekdooti. Kuis keiser Paul ootamatult otsustanud prantsuse kuningatapjatega kokku mängida. Millesse kuulus ka sõjaretk Indiasse. Toodud siis kas Schlüsselburgist või Peeter-Paulist, kongist, paleesse kindral Platov. Keiser küsima: teed Indiasse tunned. Platov taipas, et eitav vastus viib kongi tagasi, valetas, et tunneb küll. Määrati siis 22 500 kasakat talle käe alla ja sooviti head jahiõnne.

Siis kägistati Paul ära, poliitika muutus, kasakad kutsuti tagasi. Huvi näis jäävat, brittide poolt jällegi närvilisus. Kui kindral Skobelev Kesk-Aasiat vallutas, kahtlustati, et ju üritab Indiasse, impeeriumi kroonijuveeli, edasi ronida. Kuigi kindral rahustas, et selleks on vaja 150 000 kaamelit, keda pole eriti kuskilt võtta.

Pole küll arvata, et Punaarmee tankid sõitnuks Wehrmacht'i omadega kõrvu Pariisi peale. Isegi sihuke paras toru nagu Hitler taibanuks, et punased ei tarvitse lahkuda.

Aga laenanuks Stalin talle Britannia blokeerimiseks oma laevastikke. Suured laevad olid vanad ja Briti omadega võrreldes nõrgalt relvastatud. Ristlejad, allveelaevad enamasti moodsad ja viimaseid oli rohkelt, üle 200. Sakslased suutsid vähemaga jätta brittidele vaid kuue nädala toiduvarud. Ja mis edasi saanuks. Kas USA oleks sekkunud? Vaevalt, sest 1940 oli presidendivalimiste aasta, America First liikumine veel natsideks tembeldamata ja sõttaminek pole suurem asi valimisplatvorm. Kas Jaapan rünnanuks Pearl Harborit või ostnuks selle miljon tonni kütust, mida nad ameeriklastelt nurusid, hoopis Stalinilt? Nokkinuks ära hoopis okupeeritud Hollandi ja Prantsuse kolooniad seal kaugel Idas? Mille peale venelased praegu vastu rinda taoksid ilma Suure Isamaasõja legendita. Jätkata võiks igavuseni.

Võibolla tobe arutelu. Antagu andeks siinkirjutaja kummalised huvid.

JÜRI PINO

Kirjanik

Jaga |