Nädala juubilar BILL HICKS 55

Hicks on öelnud Chicago Times’ile: “Mulle meeldib olla pidevalt autsaider, see võimaldab mul olla loov. Mulle ei meeldi mitte miski peavoolu juures, ja mina ei meeldi neile ka.“ Ja see on põhjus, miks lai publik Hicksist nii vähe teab. Ometi alternatiivajakirjandust lugevate inimeste seas Hicksi populaarsus, vaatamata sellele, et mees on juba 22 aastat surnud, üksnes kasvab.

USA koomik, ühiskonnakriitik ja muusik William Melvin Hicks sündis 16. detsembril 1961 Georgia osariigis Valdostas. „Poisikesena öeldi mulle, et võin saada ükskõik kelleks tahan. Võin saada tuletõrjujaks, politseinikuks, arstiks, isegi presidendiks ja astronaudiks. Kuid nagu paljud minuealised, kasvasin minagi üles telerist vesterne vaadates, ja seetõttu tahtsin saada kauboiks. Kangelaseks, kes üksiku hundina Metsikus Läänes võitleb korruptsiooni ja kurjuse vastu, seistes vabaduse, tõe ja õigluse eest,“ on öelnud Hicks. Enda sõnul kandis ta seda lapsepõlveunistust alati endaga kaasas, ükskõik kuhu ta esinema läks.

Oma 32 eluaasta jooksul võttis ta oma populaarsetel stand-up-comedy-esinemistel sõna teemadel, mida tol ajal julgesid puudutada vähesed. Hicks on öelnud, et vanemad viisid ta 17-aastaselt psühhiaatri juurde, kuid pärast uuringute lõppu teatas arst: “Asi ei ole sinus, vaid nendes.“

Bill Hicksi emal Maryl ja isal Jimil oli kokku kolm last, kellest Bill oli noorim. Baptistlike vanemate käe all üles kasvanud Billi esimene esinemine toimus pühapäevakoolis.

„Ma ei tea, millesse te usute, ja mind see tegelikult ei huvita… Kuid te peate tunnistama, et usud on ühed imelikud asjad. Paljud kristlased kannavad risti kaelas… Kas nad tõesti arvavad, et kui Jeesus tuleb tagasi maa peale, siis ta tahab näha kristlaste kaelas neid riste?“ on Hicks öelnud ühel oma esinemisel.

Koomiku elukutse pakkus talle huvi juba varakult: poiss luges palju Woody Alleni kohta ning otsis igal võimalikul hetkel kohti, kus esineda. Esimene kuulsus saabus Hicksile 1991. aastal Inglismaal, kus ta tuuritas ringi terve aasta. Järgmisel aastal salvestas ta Channel 4-le video “Revelations“, mille lõpetas sketšiga “It’s Just a Ride“ (See on lihtsalt sõit).

Püüan alljärgnevalt edasi anda alternatiivajakirjandust jälgivate inimeste seas kultuslikuks saanud Hicksi mõistukõne:

Elu selles maailmas on justkui sõit lõbustuspargis. Kui sa liigud edasi, hakkad sa uskuma, et see kõik on päris, sest meie meeled on võimsad. See sõit käib üles ja alla, sellel on oma pöörded ja käänakud, omad võpatused ja elevused. Ja see teekond on hästi värvikirevaks muudetud. See on lärmakas ja mõnda aega pakub see ka lõbu.

Paljud inimesed, kes on olnud sõidul lõbustuspargis juba pikka aega, hakkavad küsima: “Hei, kas see on ikka päriselt või on see lihtsalt sõit?“

Ja mitmed inimesed asuvad neile seepeale meelde tuletama: „Ärge muretsege ega kartke, mitte kunagi, sest see on kõigest sõit.“

Ja need inimesed, kes seda meelde tuletavad, saavad surma.

„Pange nad vaikima! Ma olen palju investeerinud sellesse lõbustusparki, pange nad vaikima! Vaadake minu murekortse, suurt pangaarvet ja perekonda. See peab olema päriselt.“

Aga ei ole. See on kõigest sõit!

Kuid alati surevad need, kes üritavad seda meelde tuletada. Olete pannud tähele?

Kuid meie inimestena saame seda muuta iga hetk, kui me vaid tahame. See on meie valik. Mitte mingit pingutust, tööd, vaeva ega rahasääste selleks ei kulu.

Hirmu silmad tahavad, et te paneksite veelgi suuremad lukud oma uste ette, ostaksite veelgi enam relvi ja tõmbuksite kaitsesse. Armastuse silmad seevastu näevad meid inimesi kõiki sarnastena ja ühtsetena.

Retsept, kuidas me saaksime maailma ja oma sõitu muuta paremaks, on järgmine: võtke kogu see raha, mille me kulutame iga aasta relvade ostuks ja kaitsekuludeks, ning andke vaestele söögiks, riietuseks ja eneseharimiseks. See tasub mitmeid kordi enam ära, ja siis on inimkonnal kõik võimalik.

Hicks armastas mängida oma publiku emotsioonidel. Ta väljendas viha ja tülgastust väikekodanlike väärtuste vastu. Ta pani publiku kahtlema üldtunnustatud tõdedes ja andis mõista, et kõik valitsejad, eesotsas tol ajal presidendiks olnud George Bushiga, on valetajad. Tihti kasutas ta oma esinemistes uudisteankrute ja saatejuhtide kõiketeadvat esinemisstiili.

„Mine voodisse magama, USA! Sinu valitsus kannab kõige eest hoolt. Marss voodisse, USA! Kontroll on Sinu valitsuse kätes. Vaata „American Gladiator’i“ telesaadet (omal ajal populaarne saade, kus võitlejad tambivad üksteist – Toim.) ning hoia suu kinni. Vaata seda saadet oma 56. kanalilt. Vaata, kuidas need pärsitud arenguga põmmpead peksavad üksteist, ja õnnitle ennast: „Sina elad maal, kus on vabadus. Sa oled vaba tegema seda, mida valitsus sulle ütleb.“ Nii on Hicks öelnud oma esinemistel.

Hicks ründas ühiskonna peavoolu religiooni, poliitikat ja tarbimiskultuuri. Ta oli pettunud, et inimkond on võimeline nii väheseks, laseb end võimuritel manipuleerida ja 90% oma ajust sisuliselt ei kasuta. Kui BBC küsis Hicksi käest, miks ta ei võiks teha sketši, mis sobiks kõigile, vastas ta, et sellist asja ei ole olemas. Hicks lahkas oma esinemistes ka mitmeid vandenõuteooriaid – kõige enam USA president John F. Kennedy mõrva, ta naeruvääristades mõrvauuringu ametlikku versiooni.

Hicks on oma esinemises märkinud järgmist: “Inimesed ütlevad mulle: “

Bill, jäta järele! Atentaat John Fitzgerald Kennedyle oli aastaid tagasi. See oli atentaat presidendile, mille tulemusena kaaperdati meie valitsus totalitaarse režiimi poolt. Keda see enam huvitab? Unusta ära see teema!“ Mina vastan neile: “Olgu peale! Kogu see Jeesuse ümber toimuv… Jätame siis ka selle. See oli 2000 aastat tagasi. Keda see enam huvitab?““

Lääne ühiskonna inimesi nimetas ta orjadeks. “Teie kõigi elu keerleb raha, mitte vabaduse ümber, okei? Sellel kõigel pole mingit pistmist paganama vabadusega. Kui arvate, et olete vabad, katsuge kuhugi minna ilma paganama rahata, okei?“ on Hicks öelnud.

Koomikuameti kõrvalt tegeles Hicks muusikaga, samuti ka arvamusveergude, raamatute ja filmistsenaariumide kirjutamisega.

1993. aastal diagnoositi Hicksil kõhunäärmevähk, mis oli juba maksa edasi levinud. Pärast diagnoosi naljatles Hicks tihti, et iga tema esinemine võib jääda viimseks. Publik ei teadnud tema seisundist midagi – vaid vähesed lähedased sõbrad ja pereliikmed olid tema haigusest teadlikud. Hicksi sees olev vaim oli tõesti vägev, You Tube’ist võib vaadata videoid, kus ta viimasesse staadiumi jõudnud haigust trotsides annab laval stand-up-etendusi. Oma viimse show Hicks andis New Yorgis 6. jaanuaril 1994. Pärast seda kolis ta tagasi oma vanemate juurde. Kutsus kokku oma sõbrad, et jätta hüvasti, ning lausus oma viimased sõnad: “Ma lahkusin naerdes, tões ja armastuses, ning kus iganes elab tõde, armastus ja naer, seal on ka minu vaim.“

Hicks suri vaid 32-aastaselt 26. veebruaril 1994 ning valiti korduvalt pärast surma maailma nimekaimate koomikute hulka. Tänu internetile jõuavad tema mõtted üha laiema publikuni ja tema sõnad elavad edasi.

INDREK VEISERIK

Jaga |