Metsavendi meenutades

Minu kolleeg, Jäneda tehnikumi lõpetanud noormees, ühel korral pääses -- pererahvas peitis agronoomi keldrisse, kui oli kuulda metsavendade tulekut. Kuid mitte kõigil ei vedanud. Metsavendade kuritööst Eestis ei ole sünnis rääkida, selle asemel püüame teiste riikide lugusid uurida ja levitada.

Mäletan algkooliaegset hommikut, kui levis sõnum klassivenna isa surmast. Mind see riivas -- isa teema oli minu jaoks tähtis, sest ikka veel ootasin teda koju, sest Punaarmeest tuli pisut lootustandev sõnum, et ta on teadmata kadunud. Teadsin ka amnestiast ega saanud aru, miks metsavennad vabatahtlikult metsast koju ei tulnud.

Aastate möödudes pole targemaks saanudki. Õigemini peaks seda küsima külma sõja aegsetelt raadiohäältelt. Aga kes julgeks USA, meie kiidetud abistaja käest nõuda metsas hukkunud meeste perekondade kannatuste leevendamiseks kompensatsiooni? Kui ei suutnud lubatud „valget laeva" saata, siis heasta petetute lootus! Vähemalt peaks see propagandat tootnud riik vabandust paluma.

Sõber-riik oleks õpetanud metsavendi analüüsima valikuid. Kas aastateks sattuda vanglasse, et hiljem olla kodus laste juures? Või kas jääda julgeolekutöötajate püssikuulide märklauaks, kui amnestias pakutud tähtajaks metsast välja ei tulda? Vabaduse nime kandvad raadiojaamad tegelesid ennekõike Nõukogude riigikorralduse materdamisega, mitte aga kodanike abistamisega selles, kuidas ellu jääda.

Praegu ehitame endale midagi päästelaeva sarnast. See Puskarilaev pole küll valge, ent peaks käivitama uusi töökohti ja sõidutama turiste nostalgiajooki pruukima. Osa poliitikuid mõtleb, kuidas põlistada puskariajamist, kuidas vägijoogiga aidata maarahvast. Kui ühed loovad puuskulptuure ja väärtustavad meie metsakultuuri, siis teised ajastavad, kuidas teenida metsavendade vabadusvõitluse müümise pealt dividende.

Meenub üks vabadusvõitleja, kelle vaprus võttis teistelt söögiisu. Olin noore mehena mitmed kuud Tartus kopsutuberkuloosisanatooriumis. Üks jändrik tasase loomuga vanem mees minu palatis, kui oli saanud haiguslehe abil raha ja linnast toonud kangemat kraami, muutis voodi lahinguväljaks. Äkki raputas ta kokkupandud käsi, täristas nagu kuuliprits ja andis aina tibladele valu -- oli mängult püssimees ja kohtunik.

Teinekord, veel praegugi, tahame metsavendade omakohut pidada õiglasemaks partisanide omast. Kas see tuleneb nüüd kuradist või jumalast, võta kinni, mina ei usu kumbagi!

Teadmatus teeb vabaks, aga teinekord suunab poliitilisse kanapimedusse. Vargapoisse, kes metsas redutasid, nähti hiljaaegu kangelastena, kuna olid kättesaamatud Nõukogude miilitsale. Näeme seda, mida otsime, mitte aga kogu tõde.

Meil on piinlik endale tunnistada, et USA ei tegelnud eestlaste abistamisega, vaid külma sõja õhutamisega, ning metsavennad olid selleks sobivaks vahendiks. Lihtsaim valik. mida uskuda neil, kel lühike mälu või kes oma vanuse poolest ei saagi midagi sõjaajast ja sellele järgnenust meenutada.

Katke ALEKSANDER KAASIKu (Panga külast Lääne-Eestis) blogis olevast reisikirjast 12.01.2010

Jaga |