Elektrihinna tõus kasvatab inflatsiooni 4–5 protsenti

JAANUS KÕRV,      08. detsember 2004


Tuleva aasta 1. märtsist kehtima hakkav elektrihinna tõus ei ehmata 80% tarbijaist mitte niivõrd juurdetuleva protsendiga, mis tavainimesele väidetakse olevat 14 ja tähendaks 17-kroonist lisakulu kuus, vaid hoopis sellega, et avalikkusele esitatud hinnatõus on puhas vale. Tegelikult manipuleeritakse osavalt erinevate pakettide, püsi- ja ampritasudega ning mööndakse kaastundlikult, et kõige rohkem kannatavad need tarbijad, kes kasutavad elektrikütet.

Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu Eesti Päevalehes ära toodud hinnangu järgi avaldab kevadeks kavandatud elektrihinna tõus mõju ligi pooltele Eesti peredele, sest just nii paljud neist elavad napilt ots otsaga kokku tulles.
Kuigi just Eesti Energia lubas kunagi vastu tulla elektriga kütjaile, soovitades odavama öise elektri aktiivsemaks kasutamiseks paigaldada kahetariifseid energiaarvesteid, mille paigaldamiseks kulunud raha lendab aga tuulde, sest päevase energia hinna tõstmisega, võrreldes põhitariifiga, on kahetariifsete pakettide eelis praktiliselt kadunud.
Samas tehti zhest ja kaotati viiekroonine kuutasu ning osale tarbijaile ka ampritasu. Uue ja arusaamatu tasuna aga õilmitseb paljudes pakettides 25 kroonine mõõtesüsteemi tasu kuus, mis tõestab, et Eesti Energia pressib ikkagi tarbijalt välja püsitasu, kandku see siis mis nimetust tahes.
Kui veel 2000. aastal moodustasid elektrienergiale tehtavad kulud kolm protsenti kogu tarbimiskuludest, siis Konjunktuuriinstituudi andmeil oli möödunud aastal see näitaja juba neli protsenti.

Tegelik hinnatõus tavatarbijale üle 20 protsendi
„Paraku on pädevate arvutuste tegemiseks vaja teada tarbimist ja selle jaotumist. Eelmise aasta andmete kasutamine annab küll mingi kondikava, ent mida hakkab peale elektriga kütja, kui eelmine talv oli pehme, kuid järgmine tuleb karm? Või jahutusseadmete kasutajad suvel: külm suvi ja kuum suvi erinevad nagu öö ja päev.
Eesti Energiale jooksevad kõik andmed kokku, mistõttu saab ta pakettide näilise mitmekesisuse juures siiski oma tahet peale suruda. Rääkides keskmiselt üksnes 10-protsendilisest hinnatõusust, tõuseb koduklientidele hind 14% ja kahe kõige lihtsama paketi vahel valinud koduklientidele 20%," kirjutab Äripäev.
Oletame, et peretarbimispakett on 10 000 krooni. Seega oleks inflatsiooni tõus sellele perele 200 krooni kuus ehk 2%. Kui tarbimispakett oleks 5000 krooni, siis piisaks 100-kroonisest hinnatõusust, et elukallidus sellele perele oleks 2% võrra suurem.

Elektrihinna tõus seab ohtu euroga liitumise
Siinkohal võib näiteks tuua arvutusi, mida tarbijad on teinud. Üks inimene võttis aluseks eelmise kuu arve 1106 krooni, korrutas selle uute hindadega ning sai tulemuseks 1363 krooni. Hinnatõus seega 23,24%.
Teine inimene tarbib aastas 18000 kW/h, millest 50% moodustab öine elekter. Uue paketiga tuleb tal nüüd aastas 3000 krooni rohkem maksma hakata ehk elektrihinna tõus on 22%.
Kaudse tõusu näiteks võib tuua Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimehe Olle Hormi väite, et elektrihinna 10%-ne tõus kasvatab firma kulutusi 3,5 miljoni krooni võrra aastas. See on üksi lihatootmist arvestades. Kuid ahelrektsiooni tõmmatakse loomulikult ka piima- ja leivatööstus, puidutöötlemine jt, mis kokkuvõttes suurendab inflatsiooni 4–5%. Rääkimata siinjuures hinnatõusust muudes valdkondades.
Et Eesti saaks liituda Euroopa Liidu rahaga, tuleb hoida inflatsioon väiksena. Ehk teisisõnu tuleb meil täita Maastrichti kriteeriumi, mis ütleb, et inflatsioon ei tohi olla suurem kui kolme madalama inflatsiooniga riigi keskmine tase pluss 2%. Kuna praegu on see tase 1%, siis lubab Maastrichti kriteerium inflatsiooniks 3%. Kuid elektrihinna tõusul kõikidele hindadele on nii suur mõju, et Eesti ei suuda inflatsiooni kohta käivat nõuet täita.
Kas ühe monopoli ahnus keerab kogu Eesti tulevikuplaanid pea peale? Kas rikume Maastrichti lepingut ja sellega ka Euroopa Liidu ühiselureegleid?
Kas jääb siis meil euroga ühinemata?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)