Jaanus Karilaid: "Oleme aususe erakond."

JAANUS KARILAID,      25. oktoober 2006


Keskerakonna sünnipäeva puhul soovitakse meile palju õnne ning öeldakse häid sõnu. Teame, et väärime neid. Kuid just meie peaksime oma 15. verstaposti juures peatuma hetke ka selleks, et mõelda, kuidas edasi minna, mida tulevikust tahta. Meil kõigil peab olema see üks vaikuse, üks järelemõtluse, üks aususe hetk. Sest Eesti tulevik sõltub palju just meie aususest.

Arvan isegi enamat. Arvan, et Keskerakond võiks tänases Eestis etendada just seda rolli – taastada poliitikas, ning elus üldse, aususe prioriteedi. Nõuda ausat pilku Eesti tegelikule olukorrale ning ausat, adekvaatset reageerimist sellele, mis meie terasele pilgule avaneb.

Aus inimene on teistele tülikas, aus erakond on poliitiliselt ebamugav. Aga Keskerakond ei tohiks karta olla poliitiliselt ebamugav. Armsad kolleegid, me oleme juba niigi oma poliitilistele konkurentidele ebamugavad. Vaadake, millisele propagandale peame päev-päevalt vastu seisma – ning olemegi edukalt seisnud.

Rahvuslik segregatsioon

Kolleeg Siiri Oviiri kuulates sain aru, kui tähtis on mõnikord asju vaadata väikeselt distantsilt. Nimelt osutas ta ühele tõsiasjale, mida me kõik peaksime tähele panema. Ta imestas, kuidas on Eestis võimalik, et kõigi rahuliku silma all süvendatakse rahva segregatsiooni rahvuslikul pinnal. Seda teevad kõik Eesti avaliku arvamuse uurijad, kes peavad vajalikuks eraldi välja tuua eestlaste ja mitte-eestlaste seisukohti. Mis mõttega seda tehakse? Miks kõrvutamise sildi all vastandatakse üht rahvarühma teisele – ja seda jätkuvalt, süvendavalt? Mis integratsioonist saame üldse juttu teha, kui avalikkust sunnitakse pidevalt mõtlema kahes lahtris?

Kuid mingem siin veelgi kaugemale. Küsigem, mispärast lisaks rahvuslikule segregatsioonile teostatakse Eestimaa inimestega samasugust nähtamatut ajupesu ka sooliselt, ealiselt, hariduslikult, varanduslikult? Miks ehitatakse meie teadvusesse seina naiste ja meeste, eakate ja noorte, rikaste ja vaeste vahele?

Keskerakond peaks need seinad maha lõhkuma, et ühiskonda ühendada, konsolideerida.

Keskerakond ongi sellepärast Kesk-, et just meie peaksime Eesti ühiskonnas täitma ühendaja rolli. Meie ei ole vanurite partei, meie ei ole harimatute inimeste partei, meie ei ole vaeste partei. Me oleme kõikide nende võrdsete inimeste partei, kes tahavad Eestit muuta sooliselt, ealiselt, hariduslikult ja varanduslikult tasakaalustatud riigiks. Peame just selle kirjutama oma lipule senisest suuremate tähtedega. Meie ühendame!

Eneste vastu ausad olles peame täna ka tunnistama, et me pole mitte alati selle nimel piisavalt pingutanud. Oleme tõstnud teemasid, mille läbimõtlemiseks või elluviimiseks me pole poliitikas teinud piisavalt tööd. Osutan siin kahele meie suurele tegematajäetule: puuduvatele seadustele, esiteks, presidendi otsevalimise kohta ja, teiseks, rahvaalgatuse kohta. Mõlema nii tähtsa asja elluviimiseks pole meil jätkunud kas mõistust, tahet või mahti. Arvan, et meil tuleb kiiresti tasuda see võlg põhiseadusliku Eesti tuleviku ees.

Kes on süüdi?

Me peame ausalt astuma oma põhiseaduse kaitsele kõikjal, kus näeme seda meie ühiskonna alusdokumenti rikutavat. Avagem silmad, ajakirjandus meie ümber teeb seda – just nagu märkamatult – päevast päeva. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et kodaniku süüdivuse üle otsustab kohus. Kedagi süüdistada saab alles pärast seda, kui kohus on ta süüdi mõistnud. Ajakirjandus aga kubiseb inimestevastastest süüdistustest, mis toetuvad üksnes meelevaldsetele hinnangutele stiilis "hõnguline" ("korruptsioonihõnguline", "kuriteohõnguline") või "kahtlusega" ("korruptsioonikahtlusega", "kuriteokahtlusega"). Ja vähe sellest, säärase kõnepruugi on omaks võtnud ka poliitikud!

Niisugune "hõngulisus" on viinud meie poliitilise kultuuri kollase ajakirjanduse tasemele. Elunormiks, mille Keskerakond teadlikult võiks kehtestada, peavad saama kaks põhimõtet: esiteks, mitte kedagi ei tohi süüdistada enne süüdimõistvat kohtuotsust, ja teiseks, mitte kedagi ei tohi süüdistada pärast seda, kui kohus on ta õigeks mõistnud. Meil püütakse nüüd naeruvääristada väljendit "juriidiliselt on kõik korrektne". Aga ainult juriidilisel korrektsusel õigusriik püsibki. Peame nõudma, et Eestis avalikul asjaajamisel oleks kõik just nimelt juriidiliselt korrektne! Kui näiteks Vabariigi Valimiskomisjon seda juriidilist korrektsust ei suutnud viimatistel presidendivalimistel tagada, siis peavad ametnikud selle eest ka täit vastutust kandma. Meie asi on seda nõuda!

Isade võlg

Keskerakond on lapsesõbralik erakond. Me mitte ainult ei räägi pereväärtustest ning iibest, vaid oleme Eestis ka saavutanud, et vanematele makstakse sünnitoetust, aidatakse neil kanda laste koolikulusid. Tänu meile saab iga Eesti laps päevas vähemalt üks kord kõhutäie sooja toitu. See on suur asi!

Kuid küsigem ausaks jäädes näiteks ka seda, kus on need 15 miljonit krooni, mille Eesti isad alimentides võlgnevad Eesti lastele! Kas me tõesti ei suuda oma riiki teenima panna meie lapsi? Kui me seda ei suudaks, siis poleks meil poliitikasse üldse asja.

Ma arvan, et me suudame. Meid on palju. Meid on tänaseks juba kümme tuhat mõtlevat pead ja hakkajat käepaari. Meid on kümme tuhat südant, mis tuksuvad ühes rütmis, Eesti elu rütmis. Keskerakonna elu on kestnud 15 uhket aastat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (46)