Jänkimehikesed kaitsevad meid ja meie maid

Rahapuudus sunnib riiki järjest koomale tõmbuma: piirivalve on liidetud politseiga, piiri valvamist enam oluliseks ei peetagi. Ajakirjanduses on palju vaieldud piirilepingu üle. Nüüd on ilmsiks tulnud, et maastikul polegi võimalik aru saada, kus see piir (kontrolljoon – Toim.) täpselt asub. Käivad vaidlused, kes, kuidas ja millise raha eest peaks piiri (kontrolljoone) pealt võsa raiuma. Paistab, et tänapäeval pole riigipiiril mingit tähtsust.

 Täielikult jänkimehikestele lootma jääda pole siiski tark tegu. Meie riigijuhte peaks hirmutama see, mis juhtus nende pooljumala Šaakašviliga. Tema oli USA ustav teener, aga kui ta Gruusias kohtu alla anti ja tema vara konfiskeeriti, keeldusid õnnetu teenri peremehed talle USA-s ülikooliõppejõu kohta andmast. Mees oli paarkümmend aastat tões ja usus teeninud USA huve, aga nüüd niisugune tänamatus! (Äkki leiavad jänkid, et ka Ilves pole USA-le piisavalt kasu toonud?)

 Rahapuudus kummitab meie riiki järjest enam sedamööda, kuidas kahaneb rahvaarv ja suurenevad välismaiste pankade kasumid, mis Eestist maksuvabalt välja viiakse. Ainuüksi Rakveres on keskväljaku ääres viis pangakontorit, mis kõik kasumit teenivad. Vastasel juhul neid siin ju poleks.

 Selline poliitika on pealtnäha täiesti kilplaslik – kupatada omad mehed Soome ja tuua asemele jänkimehikesed. Miks ei võiks jänkidele makstavat raha maksta eestlastele? Võiks arvata, et jänkimehikestel on erakordsed teadmised, mida eestlased pole suutelised omandama. Sõdimisest Ukrainas on näha, kui palju seal teadmisi vaja läheb. Kiievi sõjardid tulistavad Ida-Ukraina linnu kümnete kilomeetrite kauguselt, et tappa võimalikult rohkem inimesi. Purustatakse elumaju, haiglaid, koole, lasteaedu, kauplusi, tööstusettevõtteid, elektrijaamu. Mõrtsukatele piisab teadmisest, et genotsiid on ainus võimalus vabaneda sõnakuulmatutest riigialamatest. Ida-Ukrainast taganenud kiievlaste käes olnud aladel kaevatakse lahti ühishaudu; üle 400 tsiviilisiku surnukeha on juba leitud. Sellised tapatalgud ei eelda teadmisi.

 Ukrainas toimuv meie riigi võimureid ei hirmuta, vaid tekitab üksnes vaimustust. Meie rahva hävitamiseks pole vaja sõjatehnikat, piisab laste näljutamisestki. Näiteks oli Eesti üldhariduslikes päevakoolides õpilasi kõige enam 1998/99. õppeaastal – 217577, aga tänavu sügisel läks kooli 137000 õpilast (andmed internetist). Need arvud näitavad, et koolide sulgemine on igati põhjendatud – rahvas tõesti sureb välja.

 Rahva hävitamine on sihikindel tegevus. Igaüks mõistab, et seadusega kehtestatud toimetulekupiir – 2 eurot päevas – ei võimalda lapsi üles kasvatada. Ometi on Eesti rahva enamus ligi veerand sajandit valinud võimu juurde parempoolseid parteisid, kelle põhieesmärk on alati olnud kehtestada inimvaenulikke seadusi.

 Meenub, et Hitleril oli välja töötatud täpne kava Baltimaade rahvastiku hävitamiseks (see avalikustati Nürnbergi protsessil). Põliselanikkond tuli hajutada naaberriikidesse, et ta ei saaks üksmeelselt oma maad kaitsta. Nüüd on vaba ja demokraatlik Eesti asunud täiesti vabatahtlikult ja omal algatusel Hitleri plaane ellu viima, kusjuures jänkimehikeste roll on õhutada sõjahüsteeriat, et rahvas kardaks elada oma kodumaal.

 Järgmistel valimistel näeme, kas meie rahva enamus eelistab sõjahüsteeria jätkumist või kaine mõistuse võidukäiku.

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest, Lääne-Virumaa

Jaga |