Raudne eesriie pole Eesti huvides

 Seda lepet püütakse näidata ohtliku ja Eestile kahjuliku salasobinguna, vaat et kolme veretilga loovutamisena saatanale endale. Kahjuks ei mäleta mitmed erakonna juhtfiguuridki, mida koostöölepe naaberriigi valitsusparteiga enesest kujutab, ning viimastel päevadel meediasse jõudnud sellekohased kommentaarid ei pretendeeri sügavamale analüüsile.

Millega on ikkagi tegemist?

Keskerakonna ja Ühtse Venemaa koostööprotokollis pole midagi erakordset ega hämarat. Leppe tekst on Keskerakonna kodulehel kõigile kättesaadav – soovitaksin huvilistel sellega tutvuda.

 Kuna avalikkust pidevalt püütakse leppe sisu suhtes eksitada, meenutan peamist, mis seal kirjas. Protokoll sätestab, et pooled viivad läbi konsultatsioone ja vahetavad informatsiooni Eesti ja Venemaa suhete aktuaalsetes küsimustes ning laiemas rahvusvahelises kontekstis; vahetavad regulaarselt delegatsioone erineval tasemel, korraldavad ekspertide kohtumisi ja ühisüritusi mõlema riigi heanaaberliku koostöö süvendamiseks; arendavad suhteid ja vahetavad kogemusi seadusandlikesse organitesse valitud saadikute vahel; korraldavad kahe- ja mitmepoolseid seminare, konverentse, ümarlaudu, kaasates spetsialiste ja üldsuse esindajaid; moodustavad ühise erakondadevahelise majanduskomisjoni, kuhu kuuluvad erakondade esindajad, teadlased ja ettevõtjad.

 Millised neist tegevustest on ohuks Eesti julgeolekule, nagu väidab oma lapsikute väljaütlemistega tuntust kogunud justiitsminister Urmas Reinsalu? Reinsalu mürgiste märkuste põhjust tuleb nähtavasti otsida seigast, et kunagi soovis ka Res Publica sõlmida lepet Ühtse Venemaaga, ent sellest ei saanud asja.

Vajame suhtlust naaberriigiga

Me ei saa ignoreerida oma geopoliitilist asendit, seepärast on igati sümpaatne Riigikogu initsiatiiv taastada kontaktid Venemaaga. Kindlasti soovivad kõik Eesti huvides tegutsevad poliitikud, et mõne aja eest toimunud Eesti parlamendidelegatsiooni külaskäik paneks ametliku Moskva otsima võimalusi mõlema riigi vaheliste eriarvamuste leevendamiseks. Oleks ka viimane aeg, sest kuidagi kurb on jälgida, kuidas Euroopa Liidu liikmesriigid vaikselt, aga järjekindlalt lõdvendavad Venemaale kehtestatud majanduspiiranguid, lõigates sellelt otsest kasu, meie aga püüame olla paavstist paavstimad ning jääda kindlaks jäigale joonele. Ometi pole uus raudne eesriie Eestile kasulik.

 Katkenud kaubavahetuse tõttu on piimandus ja seakasvatus kokkuvarisemise äärel, majanduskasv aeglustub taas. Vaatamata sellele, et kanname Venemaale kehtestatud majandusblokaadi läbi suuri kahjusid, pole hõlbustatud Eesti põllumajandustoodangu jm kaupade pääsu kodumaist tootjat kaitsvatele Lääne-Euroopa turgudele.

 Eesti valitsuse küündimatus Venemaaga mingilgi tasemel dialoogi pidada on kahjulik, sest annab trumbid kätte Venemaa ebasõbralikule meediale ning siinelavaid venekeelseid inimesi töötlevale propagandamasinale. Suhtlemisest loobudes ei suuda me edastada Venemaa avalikkusele positiivseid, demokraatiast kantud seisukohti, tõugates naaberriiki veelgi kaugenema euroopalikest väärtustest. Seega on igas Vene-poolses avantüüris osake meiegi süüd, sest oleme loobunud oma positsioonide selgitamisest. Õnneks annab välisminister Marina Kaljuranna tegevus lootust ummikseisu kasvõi osaliseks lahendamiseks, ent eelnevalt ministritoolil istunud diletantide poolt käest lastut on raske tagasi võita isegi nii kogenud diplomaadil nagu Kaljurand.

Lepe Ühtse Venemaaga peab töötama Eesti kasuks

Võib vaid tervitada Kadri Simsoni lubadust võtta Keskerakonna juhatuses arutusele lepe Ühtse Venemaaga. On viimane aeg sellelt dokumendilt tolm pühkida ning meenutada, millist sisulist koostööd see võimaldab. Juhatus peab leidma võimalused, kuidas koostööprotokoll Eesti kasuks toimima panna. Pole ju saladus, et seni on selle täitmine piirdunud vaid üksikute juhuslike delegatsioonide vahetamisega.

 Aeg on leppe võimalusi jõulisemalt kasutada ning viia meie sõnum Venemaa võimuparteini läbi regulaarse infovahetuse, ekspertide kohtumiste, probleeme lahkavate ümarlaudade kokkukutsumise. Need on võimalused, mida tuleks rakendada, et positiivselt mõjutada Venemaa naabruspoliitikat ja seisukohti. Ning ei maksa ironiseerida, et „mida see Keskerakond ikka suudab ära teha“. Kui me ei proovigi, siis pole tõesti mingit lootust.

 Karl Ristikivi on öelnud, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje.

 Tehkem siis kõik, et leppes sisalduvat Eesti huvides kasutada. Kindlasti poleks hapra dialoogivõimaluse läbilõikamine praeguses poliitilises situatsioonis mõistlik.

ANDRES VÄÄN, Põltsamaa linnavolikogu esimees (Keskerakond)

Jaga |