Kes vana asja meelde tuletab, sellel...

11. septembri Kesknädalas Riigikogu liige Enn Eesmaa kirjutab: "Tänases Eestis tuleb kõvasti vaeva näha, selgitada ja nõuda, et me minevikku mäletades ja sealt mõnestki heast lahendusest eeskuju võttes - mitte tulevikus, vaid otsekohe! - saaksime elu ka meie riigis inimväärsemaks muuta." Väga asjalik ja õpetlik, kui veel silmas pidada, et arvamuse autoriks on Riigikogu liige. Kus neid asju veel inimväärsemaks saab muuta, kui mitte Riigikogus inimväärsete seaduste loomisega?

Kui Enn Eesmaa arvamust mööda vanadest asjadest tõepoolest eeskuju võtta, et elu elamisväärsemaks muuta, siis kindlasti see ka kõigile paremaks muutuks. Kahjuks on sellised väljaütlemised senini olnud üksnes valimiseelsed reklaamloosungid, millel tegeliku eluga peale valimisi enam mingisugust pistmist pole. Nad lihtsalt unustatakse.

Minevikku mäletades ja sealt millestki heast eeskuju võttes peakski kauget minevikku meenutama. Ka neid väga häid seadusi, mis kehtisid ENSV-s, kuid likvideeriti (nt liigkasuvõtmise ehk spekulatsiooni kohta, prokuratuuri põhifunktsioonidest ehk riiklikust järelevalvest seaduste täitmise üle jne). Samas on tehtud niisuguseid, mis kergendaksid ja soodustaksid kuritegevust (nt igasuguste tähtaegade kaotamine kuritegude menetlemisel, mis annab vabad käed üldse mitte menetleda jne).

Eeskuju võtmisede ja nende uues, taasiseseisvunud riigis rakendamise asemel keelati nendest ja nendest aegadest rääkidagi.

Ülimalt hea oli meditsiiniline teenindus, arstiabi oli tasuta, haridus kõigile kättesaadav. Polnud aidsi, narkomaaniat ja ka prostitutsioon ei olnud nii kõrgel arengutasemel, kui praegu. Homoseksualistide paraadid Tallinna vanalinnas, politsei range kaitse all, polnud au sisse tõstetud, nagu praegu.

Ometi kuuleme oma prominentidelt praegu veel esineva kõige halva õigustamist: „Vaadake, kust me tulime!" Parem oleks siiski vaadata, kus me oleme ja kuhu läheme! Lõpetada see paranoiline vaen kõige vana vastu ja just kunagi olnud heast tuleks eeskuju võtta!

Seniks, kuni kestab riigiametnike vastutamatus nende alluvuses ja vastutusvaldkonnas asetleidnud juhtumite eest, ei maksa loota ka mingeid muudatusi olukorra paranemise suunas. Kõik kordub, sest teatakse, et meie riigis ei vastuta keegi. (Tõsi küll, vastutavad pisisulid ja roolijoodikud.)

Kirjutatud ja kirjutamata seadused

Juhtusin lugema internetist Kesknädalas 30. mail 2012. a. ilmunud õigusteaduse doktori Ando Lepsi üsna sisukat juhtkirja: "IRL ja Reform - partners in crime". Mõte peatus asjalikel õiguskriitilistel teemadel huvitavale lõigul: "Euroopa arenenud riikides kehtib vähemalt kirjutamata seadus, et kaitsepolitsei ei tohi tegutseda kui poliitiline politsei. Kui kapo uurib mõne poliitiku tegevust ja selles asjas kohtulahendini ei jõuta, siis on vaid kaks lahendit: kas kapo peadirektor astub tagasi või ta ise antakse kohtu alla." (Meenutagem kuidas meie kapo kindral käitus Waaksi elukohas asetleidnud tragöödia järel ja kuidas kapo täitis koalitsioonipartei tellimusi opositsiooni vastu võideldes. Järelikult, meie ei ole veel arenenud riikide tasemeni arenenud.) Lugupeetav jurist räägib siin arenenud Euroopa riikidest. Aga mis riik meil on? Meenub mulle 12. juunil Kesknädalas ilmunud Ando Lepsi kirjutise „"Luikede järv" rahva kirstukaanel ehk ilmalikud kümme käsulauda" kommentaaridesse lisatud autori enda kommentaar, kus ta nimetas meie riiki tavaliseks kapitalistlikuks riigiks, mis on rajatud eraomandile ja „kus kehtib tugevama õigus, kui soovite - rusikaõigus oma erinevates, veidi tsiviliseeritumates vormides".

Tuleb silmas pidada, et seadusandja on küll eraomandi kaitsmisele pannud rohkem rõhku, kui riiklikule omandile, kuid eraomandusele siiski jõud ei tugine. Jõud tugineb võimule, ja see on tihti nende käes, kellel eraomandit polegi. Sellepärast on õigusteadlase sellise seisukohaga raske nõustuda. Me oleme endale ehitanud (see on välja kujunenud) kõige tavalisema maffia, kus mitte kunagi, mitte ükski riigiametnik, mitte millegi eest ei vastuta.

Kõik need kodanikealgatuste reklaamimised igasuguste jääkeldrites, Paides mõtlemistalgutel või -festivalil, on silmakirjalik puru silma ajamine rahva maharahustamiseks. Seal esitatud ettepanekutele pole järgnenud (ega vist järgnegi?) mingeid konkreetseid muudatusi ega rahvalt tulnud ettepanekute täitmisi.

Aga oleme kuulnud, et ka kapitalistlikus riigi teenivad riigiametnikud rahvast.

Kui 17. aprillil pöördus jurist avaliku avaldusega Delfi Rahva Hääles riigi peaprokuröri Norman Aasa poole sooviga teada saada peaprokuröri seisukohti mõningate õiguskaitseorganite ülekohtuselt ja ebaõiglaselt langetatud otsuste üle, siis tänase päevani pole riigi peaprokurör pidanud vajalikuks kodaniku avaldusele vastata. Kas on see nii seadusega ette nähtud või eirab ka peaprokurör kodanike avalduste ja kaebuste lahendamiseks kehtivaid eeskirju? Paljusid seadusi on kaotatud ja muudetud. Võib tõesti ollagi, et ta ei peagi vastama?

President Toomas-Hendrik Ilves on oma kõnedes kurtnud kodanike vähest aktiivsust ehk kodanikualgatuse puudumist kaasalöömises meie riigi poliitilises elus. Kuidas siis vaadelda kodanike sekkumist riigis asetleidvatesse ülekohtutena näivatele tegudele? Kas seda pole kodanike aktiivne reageerimine nendes selguse saamiseks, nagu seda oli avalik riigi peaprokuröri poole pöördumise avaldus?

24. septembril täitub maestro Voldemar Kuslapil seitsmekümne kuues eluaasta. Kas ikkagi peab ta ka selle sünnipäeva vastu võtma kriminaalkurjategijana? Soovisingi riigi peaprokurörilt teada, millest lähtudes see, kõigi tunnuste järgi õnnetusjuhtum, kvalifitseeriti kriminaalkuriteoks? V. Kuslap kui naaber kannatas lärmi öörahuni ja alles siis läks lärmajaid hoiatama. Isegi sellisel juhul, kui oleks tõepoolest V. Kuslapil õnnestunud poisi sõrm ukse vahele tõmmata (mida teoreetiliselt ega praktiliselt teha pole võimalik), siis nii autoriteetse ja laitmatu kodaniku, teenelise rahvakunstniku suhtes saanuks ka oportuniteedi põhimõttel asi lõpetada. Kuid kordan veel: igal juhul soovin peaprokurörilt kuulda, kus on siin kuriteo subjekt?

Sellesarnase küsimuse esitasin ka 2006. a. Õhtulehes, kui Jüri Liimi meelsusavaldus kvalifitseeriti kriminaalkuriteoks. Vastuse sain hiljem Riigikohtust. Kahjuks ei tunne ma neid uusi, igapidi ebaloogilisi ja kummulikeeratud praeguseid seadusi. Kas selle V. Kuslapi asjaga ka on veel võimalik kuidagi Riigikohtust vastust saada? Igal juhul peavad selle eksituse kõrvaldama meie riigi valitsus koos õiguskaitseorganitega.

Kes siiski vana asja meelde tuletab ...

See muutub kurvaks. Ega ise ei tuletagi pidevalt meelde, kahjuks elu tuletab...

Juhtusin mõni päev tagasi telekast kuulma, kuidas trossiga löögi saanud meremees jäi pimedaks. Kaks nädalat oli ta koomas ja kogu selle aja sai hapnikku hingamisaparaatide kaudu.

Õnnetuseks haigestus kopsupõletikku minu vend mullu oktoobris ja suri hapnikupuuduse tõttu koomasse langemise järel, teadvusele tulemata. Arstide streigi ajal. Leinama jäid lapsed, õde ja vend.

Vennale kutsutud kiirabiarst mingit arstiabi ei andnud kahel päeval, sest ta streikis ega lähenenudki haigele, et tema tervislikku seisukorda kontrollida, ega esitanud ühtegi küsimust. Minu õde teatas, et arst oli nagu demonstratiivselt soovinud rõhutada, et kestab arstide streik. Kiirabiarst, selle asemel, et tulla hiljem tema käitumist sündmuskohal näinud isiku, meie õe juurde vabandama, saatis ekspertiisikomisjonile häbematu valega kirja, kus märkis, et kontrollis patsiendi tervislikku seisukorda ning et patsiendi tervis oli stabiilne ja haiglasse paigutamist ta ei vajanud. Ekspertiisikomisjonile sellest kirjast piisas, et hinnang anda. Ei peetud vajalikuks kiirabiarsti vasturääkiva kirja õigsust kontrollida ka arstiga koos olnud kiirabiõe ütlustega. Sest õde ei kutsutudki kohale, kuna peeti piisavaks kiirabiarsti kirjas avaldatut. Ongi loomulik, sest lahend pidi tulema selline: mitte keegi ei vastuta...

Kiirabiarsti niisuguse jultumuse peale ei usu ma ühtegi lauset ka haigla raviarsti koostatud haigusloost. Ümberlükkamatu tõend on see, et patsient lamas kusagil ruumis täiesti üksinda terve päeva.

Ka pole usutav raviarsti diagnoos, et patsient suri järgmisel varahommikul. Vend helistas varahommikul kell 5.30 oma õele ja sai hingeldades teatada enda asukoha,aga siis kõne katkes. Õde helistas vennale tagasi, kuid pikale kutsungile ei vastatud. Nii helistasin mina päeva jooksul kuuel ja õde viiel korral vennale. Pikkadele kutsungitele keegi ei vastanud. Siiski oli tõesti arstidel streik ka ekstreemsete haigete puhul? Mõttetu on valetada igasuguste väljamõeldistega, sh asjade patsientidelt äravõtmisega. Kuidas vend oma mobiiltelefonilt sai õele helistada? Kuidas ravi ajal saanuks terve päeva telefon kutsungitel nii pikalt heliseda, et keegi poleks sellele reageerinud? Nii pikkadele kutsungisignaalidele pidevalt terve päeva jooksul oleks kindlasti keegi telefonil vastanud. Kahjuks ruumis viibis arstide poolt juba surmale määratud vend üksinda. Südant vaevab see, et ma 17. oktoobril, peale seda, kui vend oli õele helistanud, haiglasse ei sõitnud, sest arvasime ju õega mõlemad, et vend on uuringutel ja telefon temal öökapis. Kavatsesime sõita kindlasti järgmisel päeval, et siis on arstil ka rohkem infot patsiendi tervise kohta. Meil oli süda rahul sellest momendist, kui vend sai haiglasse arstide hoole alla.

Vot niimoodi meenuvadki uute uudistega vanad asjad!

Ühte hoitakse koomas kaks nädalat hapniku all hingamisaparaadiga, aga teisel lastakse rahulikult koomas surra mõningate tundidega, sest arstid hingamisaparaati ei kasutanud ja ravi kirjeldamine haigusloos on kindlasti samasugune vale, nagu kiirabiarsti kirjas ekspertiisikomisjonile arstiabi andmisest patsiendi kodus. Kuna oldi ametlikult streigi välja kuulutanud ja keegi ei soovinud streigimurdja olla. See oli minu õe jutu järgi eriti ilmekalt väljendunud kahel päeval kiirabiarsti käitumises haige elukohas -- Raplamaal Kaiu vallas tehisjärve ääres.

Seal asuvas väikeses majas elas minu vend alates sellest ajast, kui Türil ta elukaaslane igavesse unne lahkus. Vend Rein elas seda väga raskelt üle.

Mullu 14. oktoobril Rein helistas mulle rõõmsal meelel, et lõpetas kapitaalremondi ja vedas talvepuud kuuri varjule. Ta teatas, et nüüd võib rahulikult talve ootama jääda. Arvas, et higistamisega sai ilmselt külma ja sellest on kerge palavik, veidi üle 37 kraadi. Järgmise päeva hommikupoolikul helistasin Reinule, et teada saada, kuidas ta tervis on. Rein teatas, et tunneb nõrkust ja oli tõusmiseks pidanud ronima ukseni, et ukselingist hoides üles tõusta. Helistasin kohe meie õele Tiiule, et ta Reinu juurde sõidaks. Ta oli just valmistunud Reinu juurde sõitma. Kiirabile oli ta juba väljakutse saatnud.

Kes võis arvata, et juba kahe päeva pärast saame haiglast nii kurva teate, et kopsupõletikku haigestunud venda haiglas ei suudetud ravida? Oleks nagu mingi katk maha murdnud mehe, kes oli nädal tagasi täis elujõudu ja armastas palju liikuda ja toimetada?

RAHA, RAHA, RAHA = KAPITALISM

Juba 1994. a. sain omal nahal tunda, et domineerima hakkas raha sellise jõuga, et vahetas välja (eriti õiguskaitseorganites) au, südametunnistuse, ametivande, moraali. Raha eest oli kõike võimalik saada. Kõrged riigiametnikud muutusid varasteks, spekulantideks, erastamiste sildi all ärastajateks ja mis iganes ning ainult raha eest.

Just rahapuudus (väike palk) põhjustas ka arstide streigi, mille meie valitsus oleks igal juhul pidanud ära hoidma, leidmaks lahendused, milleni jõuti alles pärast streiki. Pole ju teada seegi, kuipalju inimesi selle streigi ajal kannatas ja millised olid kannatuste tegelikud tagajärjed?

On ka paremat mäletada...

Paar kuud tagasi viidi mind kui insuldiga haiget kanderaamil kiirabiautosse ja ma olin ravil samas haiglas ja samal korrusel, kus aasta tagasi suri minu vend. Minuga tegelesid arstid terve öö. Võeti igasuguseid proove ja sõidutati ühest ruumist teise, mingite aparaatide alla. Järgmisel hommikul viidi mind intensiivravipalatisse, kus minu voodist kahe meetri kaugusel asetses õdede laud. Selle juures istus neli ööpäeva õde. Olin palatis ainus patsient.

Öösel õde läks laua kõrval sirmi taga asetsevale voodile puhkama. Otsisin, vaikselt sahtlit avades, taskurätikut. Ometi õde mingit sahinat kuulis ja oli kiiresti minu juures. Ta küsis minult: mida ma otsin?

Mul tulid sellisest hoolitsusest pisarad silma ja mõtlesin: kuidas sai venna telefon sealsamas kõrvalpalatis terve päeva niimoodi heliseda, et mitte keegi sellele ei reageerinud?

Arstid tegid tõesti minuga imet, ning nelja päeva järel lahkusin haiglast, kuigi sinna saabudes ei olnud suutnud liikuda ega rääkida.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |