Nädala juubilar DENG XIAOPING 105

Tulevane suurmees sündis 22. augustil 1904 põllumajandusest elatuvasse perre.

Oluline pööre Dengi mõttemaailmas toimus siis, kui ta 15-aastaselt saadeti koos koolikaaslastega töö- ja õppeprogrammi raames Prantsusmaale. Seal toimus tema esimene ja otsustav kokkupuude marksismiga. Enne ärasõitu küsis isa Dengilt, mida too loodab Prantsusmaalt õppida. Vastus oli läbimõeldud ja kiire: „Õppida teadmisi ja tõde läänemaailmast, et aidata Hiinat."

Deng jäi Euroopasse kuni 1926. aastani. Suurema osa sellest ajast töötas ta Prantsusmaal - näiteks Renault' tehases. Ta liitus Hiina Kommunistliku Parteiga ja Kommunistliku Noorteliigaga Euroopas ning õppis ka Nõukogude Liidus.

Pärast tagasipöördumist Hiinasse töötas Deng mitmetes maapiirkondades komissarina, kuid alles siis, kui 1949. aastal loodi Hiina Rahvavabariik, algas tema kiire tõus poliitilisel karjääriredelil. Enamasti oli see seotud Dengi  toetusega Mao Zedongile, kes pani ta uues valitsuses mõjukale positsioonile.

Saanud kommunistliku partei peasekretäriks, tegi Deng koostööd tolleaegse riigijuhi Liu Shaoqi'ga. Kahe mehe mõjuvõim kasvas nii parteisiseselt kui üle riigi. Eelkõige seepärast, et nad propageerisid pragmaatilisi majanduslikke ideid ja reforme. 1961. aastal lausus Deng oma enim tähelepanu leidnud mõttetera „Pole vahet, kas kass on must või valge; oluline on, et ta püüaks hiiri". Seda tõlgendati nii: tähtsam on olla produktiivne ja edasijõudlik, kui pimesi järgida kommunistlikku ideoloogiat.

1960. aastate alguseks oli Deng põhirõhu asetanud Hiina majanduse rekonstrueerimisele, mis aina enam põrkas kokku Mao Zedongi äärmusliku ideoloogiaga. Pärast Suurt Kultuurirevolutsiooni 1966. aastal ei olnud Deng enam Mao Zedongi soosikute hulgas ja oli sunnitud taanduma poliitiliste otsustajate ringist. Veelgi enam - temast sai lihttööline kauge maapiirkonna traktoritehases.

Deng naases poliitikasse 1974. aastal, kui riigijuht Zhou Enlai soovis just teda  oma mantlipärijaks ja suutis selles veenda ka Mao Zedongi. Hakates vastutama riigi igapäevase asjaajamise eest, sai Deng taaskord võimaluse keskenduda Hiina majandusele, et oluliselt tõsta tootlikkust. Ometi läks nii, et kui Zhou Enlai järgmisel aastal suri, sai tema asemele Hua Guofeng, See tulenes nii Mao Zedongi vastuseisust kui ka parteisisesest võimuvõitlusest.  Seejärel hakatigi  Dengi ka avalikult kritiseerima ning ta eemaldati partei kõrgemast ladvikust.

Dengil õnnestus taas tähelepanu keskpunkti tõusta alles pärast Mao Zedongi surma, kui tal suutis koondada parteisiseselt oma toetajate ringi ja üle kavaldada Mao poolt riigijuhiks pandud  Hua Guofeng.

Kui Deng tõusis Hiina etteotsa, tuli ümber hinnata ka Mao Zedongi ideoloogiline pärand, sest poliitiliste reformide taustal ei olnud klassivõitluse ideed ja massiivsed kampaaniad enam mõistuspärased. Lahenduseks sai, et Mao Zedongile jäi au alles ja süü „kultuurirevolutsiooni" algatamise eest juhiti temalt oskuslikult kõrvale; kokkuvõttes olid MaoZedongi tegudes seitse osa head ja kolm osa halba.

Dengi ajal, 1970-ndate lõpust kuni 1990-ndate alguseni, paranesid Hiina suhted teiste riikidega. Jaapanit käsitati kui eeskuju, kes on suutnud end majanduslikult tõestada. Kokkulepe Londoniga tõi Hiinale tagasi Hongkongi ja Deng oli esimene Hiina liider, kes külastas USA-d, kus kohtus president Jimmy Carteriga. Samal ajal polnud Nõukogude Liidu suunaline välissuhtlus kaugeltki prioriteet.

Seda reformide aega iseloomustatakse sõnapaariga „Reformid ja Avatus" ning selle sisuks olid eelkõige neli moderniseerimist vajavat haru: põllumajandus, tööstus, teadus ja tehnoloogia, sõjavägi. Selle eesmärgi saavutamiseks töötati välja strateegia, kuidas Hiinast pidi saama modernne tööstusriik sotsialistliku turumajandusega.

Dengile on ette heidetud, et ehkki ta pakkus reformidele teoreetilise ja poliitilise toe, enamik neist ei pärinenud algselt temalt endalt.

Ametlikult taandunud avalikkuse eest 1992. aastal, suri Deng 19. veebruaril 1997 pärast hingamisaparaadi küljest lahti ühendamist - diagnoosiks kopsupõletik ja Parkinsoni tõbi.

Deng Xiaopingi pärandiks on maailma ühe suurima majanduse fookuse muutmine - suurtelt poliitilistelt liikumistelt produktiivse ja efektiivse majanduseni.

Jaga |