Vanatüdrukud tahavad mehele saada!

KERSTI SARAPUU,      10. september 2003




Mina olen otsustanud hääletada ühise Euroopa poolt. Jõudsin selles ise veendumusele. Kuid jah-propaganda on rabe ja selle taga kumab meeleheidet nagu vanatüdrukul, kel käest libisemas viimane võimalus mehele saada.

Ootan pikisilmi 15. septembrit, soovides lõppu propagandistlikule, inimmõistust ala(hi)ndavale ajupesule. Vastasleerid ei hoia tõrva kokku. Kõige taustal näib lauskohatu rääkida rahvuslikust leppimisest.
Jah-propaganda on rabe ja selle taga kumab meeleheidet nagu vanatüdrukul, kel käest libisemas viimane võimalus mehele saada. Vastaspoolest pole pea midagi kuulda.

"Ei" või "jah"?

Kui hääletan liitumise vastu, olen ajudeta rahvavaenlane. Ilmselt isegi kommunist. "Ei" on kindlasti kinni maksnud hämarad jõud. Äkki idanaaber? Milline loll loobuks miljarditest abikroonidest, mida uus liit pakub!? Hirmus, kui minu pärast ei pääse Eesti Euroopa Liitu ja meid tabab Brüsseli räige kättemaks. Esmalt muutun koos teiste vastalistega karvaseks ja kasimatuks madalalaubaliseks ürginimeseks, kellel pole muid väljavaateid kui kepikesega koopa ees tõuke urgitseda. Kohemaid kehtestatakse eestlastele range viisarezhiim ja teed Läände kaevatakse üles. Siit laseb oma rahapakkidega jalga viimne kui ärgas ärimees, kes meile tööd ja leiba andnud. Siin sobib end vaid surnuks juua.
Julgeolekut ei ole meil pennigi eest ja Euroopa kustutab meie riigi kõikidelt oma kaartidelt. Ilmselt unustame, kuidas oma nimegi kirjutada, kui just kirillitsas meelde ei tuletata. Sellise "ei"-tulevikuga ähvardab kõhklejaid miljonite kroonidega toidetud propagandamasina kaudu poliitiline eliit ja terve hulk muidu tarku inimesi.

Kas riiklik propaganda valetab?

Tõsi, kuskilt kostab kõrvu katkeid, et minu "ei"-d on tarvis riigi iseseisvuse päästmiseks. Et eestlane võib ilma liidutagi jääda iseseisvaks ja uhkeks nagu shveitslane või norrakas. Et Euroopa Liit on üks valede ja pettuste sasipundar ning oht eestluse säilimisele.
Ehk ongi eurokahtlejate sõnades peidus tõeteri ja riiklikus propagandas valesid? Poetas m?ne päeva eest Eestis käinud Rootsi peaministergi, et vaevalt see "ei" nii kole on, headeks naabriteks jääme ikkagi. Ja eurovolinik Verheugen ise lubas ka, et kättemaksu ei tule.
Kui astun europooldajate leeri, parastavad kahtlejad, et pean jooma poole mõrumat teed, sest suhkru hind hüppab lakke. Vene keelest tehtavat teine riigikeel ning suur liit neelab Eesti lõpuks täiesti alla - ei mingit iseotsustamist enam. Pooldajad aga moosivad, et ainult liidus saavad meist rikkad ja ilusad, haritud ning igavesti noored.

Ei me ette tea

Tegelikult ei tea keegi, mis täpselt juhtub. Ei tea jaatajad ega eitajad, kes hüsteeriliselt oma seisukohti kaitstes kleebivad oponentidele külge lunastamatuid patte, õhutades inimesi vaenuga leeri valima. On ainult ennustused, mis võivad olla sama täpsed kui seapõrna venitavate ilmatarkade vanne tänavu kevadel, et augusti teine pool on pilvitu ja kuum.
Ei ole lihtne selgitada, mis imeloom on Euroopa Liit. Küll saab hirmutada ja alavääristada eitajaid. Kui heaga ei saa, proovime kurjaga. Selline lähenemine on arusaamatu ja vastutustundetu. Ei julge arvamusuuringuidki uskuda. Kas pooldajate ülekaal on veenev, äkki ikkagi õhkõrn? Viimane tähendab, et vastaseid on peaaegu sama palju. Neid, kes mõtlevad teisiti. Riik näitab, et nende arvamuse austamise asemel tembeldatakse nii-öelda ametlikust mõtteviisist erinev kõhklematult valeks, sest see on vale. Nii on lihtsam, kuigi hinnaks ühiskonna lõhenemine.
Igal sammul tunnevad eitajaid tõrjutust. Kui te ümber ei mõtle, me teiega ei räägi, oma liivakasti ei võta! See ei ole enam demokraatia. Pealegi tuleb meil kõigil koos ühe rahvana edasi elada pärast 14. septembritki, olgu tulemus milline iganes. Hakka või uskuma, et meie euroteejuhid on võtnud shnitti Iraagi sõjaretke kavandanud suurriikide strateegidest.
Alles kuid pärast Saddami kukutamist selgus, kuidas mõeldi välja valedega pikitud luureraporteid, mis puhusid valitud vaenlase hirmuäratavaks ja õigustasid sõda. Kuid oma tahtmine oli valede paljastamise ajaks juba saavutatud. Pöördumatult. Samavõrd osavalt mõjutati ookeanitagust avalikku arvamust.

Juhtidel puudub väärikus ja eeskuju

Keegi pole veel tunnistanud, et meilgi käib sõda. Kuigi automaadid ei tärise, peetakse 14. septembril lahing, mille tulemusena otsustatakse Eesti saatus pikaks ajaks. Kahju, et meie väejuhid ei käitu väärikate strateegidena, kes eeskujuga rahvast innustaksid, vaid meenutavad viinauimas politrukke, kes võidukasse lahingusse minemast tõrkuvaid sõdureid kuklasse surutud püstolitoruga ergutavad.
Mina olen otsustanud hääletada ühise Euroopa poolt. Olen ise sellele veendumusele jõudnud. Arvan, et Eesti ja eestlased kuuluvad sinna, meie esiisad on pidanud seda loomulikuks aastatuhandeid. Vastupidiselt otsustades loobuksime lootmast, et kunagi elame kõik paremini. Me peame julgema vaadata tulevikku. Ja mõeldes oma lastele andma neile võimaluse maitsta Euroopa väärtusi ja heaolu.

Keegi pole veel tunnistanud, et meilgi käib sõda. Kuigi automaadid ei tärise, peetakse 14. septembril lahing, mille tulemusena otsustatakse Eesti saatus pikaks ajaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)