Ester Tuiksoo ja Manuela Pihlap: Kui lammutamine jätkub, võib Keskerakonda tabada Rahvaliidu saatus

Täna on nii Tuiksoo kui ka Pihlap Keskerakonna liikmed, ja vaatavad kõrvalt, kuidas mõned keskerakondlased on asunud erakonna juhtkonna vastastele positsioonidele. See aga võib tähendada erakonna lagunemist, teavad mõlemad naised oma varasemast kogemusest Rahvaliidus.

Tuiksoo ütleb, et kuigi ta ei tunne Keskerakonna ajalugu, on ta praegu n-ö jalgupidi asjas sees, ja see teeb teda murelikuks. Tema meelest on situatsioonid erinevad, kuid lõpptulemus võib olla sama – see, mis juhtus Rahvaliiduga parlamendist välja langedes, võib juhtuda ka Keskerakonnaga.

„Rahvaliidus olid esialgu

tugevamad välismõjud – erakonna esimeest asusid ründama õiguskaitseorganid. Tuletame meelde – kui Siim Kallas pidi oma õigust kaitsma kohtus 10 miljoni dollari kadumise pärast, asus Reformierakond kõhklematult oma esimehe seljataha.  See näitab erakonna tarkust,” hindab Tuiksoo. „Kui aga Villu Reiljan sattus kohtu alla, erakond oma esimeest ei hoidnud. Keskerakond peaks olema ettevaatlikum – juhi kõrvaldamisega nõrgeneb erakond niivõrd, et enam ei toibu,” hoiatab ta. Tema hinnangul rünnati Rahvaliitu eelkõige väljastpoolt erakonda, Keskerakonna puhul tundub aga, et rünnakud tulevad nii väljast kui seest.

Tuiksoo meelest tähendab välisrünnak konkurentide suunalt ka seda, et parempoolne meedia kaitseb ühte poolt Eesti poliitikas. Teine pool on juba praktiliselt kõrvaldatud, ainult Keskerakond on veel jäänud.

„Edgar Savisaar ütleb õigesti, et Keskerakonnal ei ole Rahvaliidu näol enam liitlast. Edgar ütles umbes nii: peame üksi rinnet hoidma. See tähendab: pole, kellega teha koostööd.”

Siit võib Tuiksoo sõnul välja lugeda sedagi, et Keskerakond on tugev jõud ja hea tegija, seepärast peab erakond kokku hoidma, mitte üksteisele vastanduma. „Vastasel juhul läheme kaasa konkurentidega, nagu juhtus ka Rahvaliidu sees. Just teised erakonnad rõõmustavad ju konkurendi kadumise üle!”, imestab Tuiksoo.

Ester Tuiksoo

Ka Pihlap leiab, et Rahvaliidu lammutamisel ja Keskerakonna nõrgendamisel on ühiseid jooni, kuid ta leiab, et Keskerakonda lammutada ei õnnestu, sest ta on erakonnana tugevam.

„Me nägime Rahvaliidu sees

kõiki neidsamu protsesse nii hästi, et võiksime välja anda raamatu „Erakonna lõhkumise ABC,” pakub Manuela Pihlap. „On ju Keskerakonnal ja Rahvaliidul sarnane maailmavaade, ja on näha, kes olid huvitatud RL lõhkumisest, ja on ka näha, kes on samamoodi meelestatud KE puhul. Mõlemal juhul võidavad kõik teised erakonnad.”

Pihlap lisab, et praegu on lisaks muudele huvidele Keski-siseste uudistega suudetud teadlikult varjutada presidendivalimisi.

„Reformierakonnale ei meeldinud, et  juunis-juulis-augustis oleks räägitud tugevast Ilvese vastasest presidendikandidaadist. Neile sobib kas vaikus või see, et tähelepanu keskmes on hoopis Keskerakond.”

Tuiksoo: „Meil on õnnestunud

töötada kahe särava erakonnajuhi kõrval. Nad on koolitanud järglasi, kuid neile järglastele on poliitilised kingad jäänud suureks. Seda nii Karel Rüütlile, Sven Mikserile kui ka Jüri Ratasele. Mitte ühelgi neist pole veel seda juhikarismat, mis on Savisaarel või Reiljanil. Ratas ju väga kaua isegi ei teadnud, kas ta tahab kandideerida või ei… „

Pihlap: „Kui noore juhi ülespuššimise aeg mööda sai ja jõudis kätte hall argipäev, kadusid Kareli kõrvalt paljud toetajad, ning viimases hädas tahtis ta erakonna liita sotsidega. Varem olid noored lubanud viia erakonna uuele tõusule – kas see tõus peitus siis ühe suure maarahva erakonna  kadumises ja parlamendist väljajäämises?”

Pihlap arutleb, et noortel juhtidel,

kes on küll targad ja haritud, kuid kel puudub elukogemus, esineb tihti suhtumist „oleme kõikidega sõbrad”. No näiteks Villu karismaatilise isiksusena ütleks seepeale, et erakonna esimees ei saa rääkida nii leiget juttu nagu lambajoogi vesi. Esimees ei tohi karta tõde välja öelda, ükskõik kui kibe see ka ei oleks. Karisma tähendabki seda, et julgetakse öelda asju, mis kõikidele üldse ei pruugi meeldida.”

Kokkuvõttes arvavad endised Rahvaliidu daamid, et just noortel juhtidel kipub olema see viga, et tahetakse hirmsasti meeldida teistele, aga see on nii enese kui ka erakonna petmine.

Manuela Pihlapi sõnul juhtub elus sageli nii, et  noored juhid ei näe ega anna endale aru, kuidas Eesti paistab mujalt maailmast.

Manuela Pihlap

 „Kas see on hea ja õige,

et avalikkuse vaikides hävitatakse juba teist opositsioonierakonda?” küsib Pihlap. „Mõlemad need erakonnad on seisnud võimsalt riigivara mahamüügi vastu, koos päästeti elektrijaamad pehmelt öeldes kaabakate käest. Laar müüs raudtee küll maha, kuid Savisaar ostis selle riigile tagasi. Keskerakond on algusest peale deklareerinud, et seisab keskklassi eest – kus me praegu selle poliitika ajamisega siis oleme? ” Pihlap peab silmas seda, et sisemises vastasseisus ei tegele erakond ka oma poliitikaga, ja sellest on taaskord kasu vaid poliitilistele konkurentidele.

„Noored juhid ei saa aru, et mäng käib palju kõrgemalt, kui nende vähene kogemus näha võimaldab. Nad on ise vaid vahendid – instrumendid, millega mängitakse,” toob Pihlap võrdluse.

Tuiksoo ütleb, et intriigide punumises läheb ka valitsusel meelest ära, milleks ta on kutsutud ja seatud. „Töökohti on loonud ainult Tallinna linn. Mida on valitsus teinud tööpuuduse vastu? Statistika ei ole ju põrmugi rõõmustav,” ütleb Tuiksoo. „Ja teine asi – meedia põhjal jääb mulje, justkui nn korruptsioonierakondi oleks vaid kaks – Rahvaliit ja Keskerakond, sest vaid nende vastased rünnakud võimendatakse õiguskaitseorganite abil. Samal ajal analoogseid ja hullemaidki juhtumeid, mis toimuvad IRL-is ja Reformis, käsitletakse avalikkuses tagasihoidlikult. Ja SDE-d poliitika näib ei huvitagi, ülipaindlikke sotsiaaldemokraate huvitavad vaid soojad kohad oma ladvikule.”

Pihlap lisab repliigi: „Maadevahetused seadustas Reform ja tehingutega alustas nende minister Heiki Kranich. Rahvaliidu lammutamise taga aga seisid Reform ja Res Publica – Kalle Laaneti teadmisel, kes oli toona siseminister.

Ja üldse, juhin tähelepanu, kuidas vastased on teadlikult kujundanud Reiljani ja Savisaare kuvandit. Savisaarest, kes oli vabadusliikumise juht, püütakse teha riigivastast. Reiljanist, kes on terve elu seisnud maarahva ja eestlaste maa ning metsa hoidmise eest, püütakse teha esikorruptanti.“ 

Jutt läheb poliitikute pealtkuulamise juurde,

mis olevat julgeolekuasutuste poolt ohjeldamatu. Eriti oli seda ette tulnud eelmiste presidendivalimiste ajal, kui kandideerisid Ilves ja Rüütel. Pealt oli kuulatud ju neid, kes valijameestega suhtlesid. Pärast seda oli ju teada valijameeste meelsus, ehk teiste sõnadega, saadi teada, kes ei olnud Ilvese poolt. Rahvaliidu siseses informatsioonis levis arvamus, et presidendivalimistesse tõid Kapo sisse grupp noori respublikaane. Kellest võis olla teadlik ka tollane siseminister Kalle Laanet. Täna paneb imestama see, et meie keskerakonnakaaslast Laanetit soovitab Euroopasse kõrgele politseiametikohale praegune siseminister Ken-Marti Vaher! Tundub olevat suurepärane koostöö. Nii nagu need noored lõid erakonna Res Publica, ei suutnud see püsida ja see tuli liita Isamaaliiduga. Nii ka Rahvaliit tuli liita sotsidega.

Ester Tuiksoo ütleb lõpetuseks, et Jüri Ratasest võib kunagi saada hea Keskerakonna esimees, kuid hetkel peab jätkama Edgar Savisaar – just praeguses Eesti poliitilises situatsioonis, kus parlamendis võidutsevad paremerakonnad. „Edgari töö erakonna juhina on pooleli,” ütleb Tuiksoo. „Tal on veel  palju täitmata ambitsioone. Eriti nüüd, kus endised Keskerakonna liitlased – rahvaliitlased – olid sunnitud ühinema sotsidega.

Manuela Pihlap leiab samuti, et Jüri Ratasel on oma „jüripäev” kindlasti veel ees, kus temast saab erakonna esimees. „Täna on tal aga võimalus jätkuvalt Edgar Savisaarelt õppida ja tema kõrval küpseda, et saada selle erakonna vääriliseks esimeheks. Ütleksin isegi nii, et täna ei ole mitte Edgar Savisaarele vaja olla Keskerakonna esimees, vaid Keskerakonnale on vaja, et Savisaar jätkaks esimehena.”

Jaga |