Selle kevade kuum kartul

Migrantide vastuvõtmise seadus tuli just soojalt ahjust ja kuude pikku ühiskonda kahte lehte ajanud homoseadus on pärast korduvaid katseid see nihverdamise abil vastu võtta vargsi sahvrisse paremaid päevi ootama lükatud. Nüüd saabub 200 SE aeg. Mida meil oodata on?

Tähtsad on kaks arvu: 5000 ja 11000.

Uues vallas peab elama vähemasti 5000 hinge. Veel parem, kui 11 000. Valitsuse märjaks unistuseks on aga hoopis tänase maakonna suurune hiigelvald. Kujutage ette – viis tuhande-pealist valda panevadki leivad ühte kappi. Iga valla volikogus on täna seitse saadikut, igas vallas on oma põhikool, oma rahvamaja ja oma raamatukogu.

Kas arvate, et liitunud valla volikogus hakkab olema 5x7 = 35 saadikut?

Loomulikult mitte. Palju vähem! Aga seega läheb otsustamine inimesest veelgi kaugemale ja ääremaa-inimeste häält pole pärast reformi edukat lõppu tõenäoliselt enam üldse kuulda.

Kas te usute, et liitunud valda jääb viis põhikooli, viis rahvamaja ja viis raamatukogu? Mina küll ei usu. Loomulikult ei jää. Aga siis tuleb hakata koolis, rahvamajas ja raamatukogus senisest veelgi kaugemal käima.

Perearstid on kas juba läinud või kogunevad maakonnakeskustesse kerkivatesse perearstikeskustesse.

Kuigi välismaised suurpangad suplevad rahas, on pangaautomaadid alevipoe seintest välja kougitud ja pangakontorid suletud.

Postisaksad üritavad raamatukoguhoidjast talle veeringuid lubades ka „postikana“ teha.

Päästmistöö tõstetakse vaikselt vabatahtlike õlgadele.

Alles see oli, kui Toompeal suruti läbi seadus, millega riik kohustas valdu ratastooli aheldatud inimese tolle esimese kutse peale linna sõidutama – olgu poodi, tohtri manu või teatrisse. Paraku jättis riik vahendid eraldamata. Vaadake ise, ütles ta, kui kuidagi muidu ei saa, sirutage käsi Brüsseli poole.

Mis haldusreformi puutub, siis mõned tahavadki liituda, aga nende kõrval leidub hulgaliselt ka selliseid valdu, kes seda teps mitte ei taha. Põhjus on lihtne: nad saavad ka senisel kombel endaga hakkama. Rikas vald vaatab nina kirtsutades naabruses asuvate vaeste poole. Mis tolku on rikkal vaesest ja võlgades naabrist? Ei mingit. Kui mitu vaest kokku panna, ega rikast kokku ikka ei saa. Juba praegu leidub hulgaliselt vallavanemaid, kes ei kavatse alla anda, ja kui vaja, lubavad valitsuse kohtusse kaevata.

Kuid valitsuse käivitatud kell tiksub halastamatult. Tuleva sügise kohalikud valimised peavad toimuma juba uutes üksustes. Meile Riigikogus on antud aega kolm kuud. Hiljemalt 1. juuliks peame olema seaduse vastu võtnud.

Sestpeale võtab Rõivas tõrksad vallad tuliste pihtide vahele. Tuleva aasta vabariigi aastapäeva eel, 15. veebruaril teatab valitsus igale tõrksale, kellega ta peab leivad ühte kappi panema. Vallavolinikel jääb ultimaatumile vastamiseks taas kolm kuud. Kui volikogu 15. maiks ei vasta, loeb valitsus ultimaatumi vastuvõetuks.

Ja siis hakkab teerull veerema.

Tõsi, vahepeal peame endale veel ka uue presidendi valima. Variante on kaks: kas meie Riigikogus või üheskoos valijameestega Eestimaa eri nurkadest.

Täna mina sellist inimest ei tea, kes Toompeal läbi läheks. Kui aga presidendi valijate ring laiaks läheb, muutub otsustavaks valla- ja linnajuhtide arvamus. Ja mitte üksnes selle kohta, kes peaks järgmine riigipea olema. Siis on nende kord öelda, mida nad äsjakäivitunud haldusreformist arvavad.

KESKMÕTE:Pole kahtlust, haldusreformi eelnõust saab alanud kevade vaieldamatu hitt – tekst, mille üle hakatakse mitte üksnes vaidlema, vaid ka kaklema.

PEETER ERNITS,

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, valitud Tartu- ja Jõgevamaalt

Jaga |