Nädala juubilar MIHHAIL GORBATšOV 80

Minule kui Gorby jaoks mitmete memorandumite, seaduseelnõude, projektide ja kõnede kirjutanule on kõige rohkem huvi pakkunud üks küsimus. Miks tema, kes läbis kõik komsomoli ja kompartei instantsid nagu teisedki kompartei ja Nõukogude riigi juhid, oli või siis sai viimastest nii erinevaks? Muidugi ei olnud tema ainuke Poliitbüroo liige, kes sai aru, et nii edasi elada ei olnud võimalik. Gorby eelkäija ja patroon Juri Andropov püüdis ka midagi ära teha - alustas võitlust korruptsiooni ja majandusliku ebaefektiivsuse vastu,  keerates kruvisid veelgi kõvemini kinni, s.t kasutades traditsioonilisi diktaatorlikke meetmeid.

Gorby muutis ka seda traditsiooni. Kindlasti ei näinud ta ette, kuhu tema algatatud protsess viib. Kuid tema riigimehelikkus, ja ma julgen väita, inimlikkus, seisneb selles, et kui ta hakkas aru saama, et protsess on läinud liiga kaugele, ja mitte just sinna, kuhu ta oleks tahtnud seda suunata, ei pöördunud Gorby jõhkrate ja jõuliste meetodite poole.

Tihtipeale on kombeks võrrelda Gorby reforme Hiina liidri Deng Xiaopingi reformidega, ja enamikel juhtudel eelistatakse viimaseid, eriti kui võrreldakse praegust majanduslikku olukorda Venemaal ja Hiinas. Aga Nõukogude Liidu ja Hiina vahel oli erinevusi sama palju kui sarnasusi. Kui pragmaatiline Deng Xiaoping ütles, et tähtis ei ole kassi värv, vaid see, kas ta püüab hiiri või mitte, siis Nõukogude juhtkonnale oli kassi värv tähtsam. 1989. aasta juunis Tiananmeni väljakul Pekingis ei surutud maha mitte niivõrd demokraatia võrseid, kuivõrd tagati kapitalistliku arengu võimalus. Sedasama tegi möödunud sajandi 70-ndatel ka kindral Pinochet Tšiilis. Gorby, erinevalt nendest, lasi kruvid järk-järgult lõdvemaks. Selleks et jagu saada oma kõige konservatiivsematest kolleegidest Poliitbüroos, pöördus ta rahva, mitte aga KGB või sõjaväe poole. Gorby teene  on ka selles, et Nõukogude impeeriumi lagunemine toimus võrdlemisi väikese verevalamisega. Hiina ja Nõukogude Liidu reformide võrdlus näitab ka seda, et suletud ühiskondade (eriti multietniliste ühiskondade) üheaegne demokratiseerimine ja vabaturumajandusele üleminek on kas võimatu või siis ohtlik.

Üldse mitte alahinnates eesti rahva ja tolleaegse poliitilise eliidi osa meie iseseisvumise taastamisel 1991. aastal ja tänades kõiki neid, kes ei tunnustanud meie okupeerimist NL-i poolt, peame siiski tunnistama, et Mihhail Sergejevitš Gorbatšovil on olnud suuri teeneid ka meie vabariigi ees. Kuigi ta ei alustanud reforme selleks, et eestlased, lätlased ja leedulased saaksid taastada oma iseseisvuse, oli tema panus vana maailmakorra kadumisele suurem kui paljudel teistel. Just see maailmakord hoidis ka meid ikke all. Ja olgugi et pole vähe neid, kes nostalgiliselt eelistaksid vana korda uuele korralagedusele ja seepärast negatiivselt suhtuvad Gorby pärandisse, siis meil on küll põhjust 2. märtsil, mil Mihhail Gorbatšov 80 aasta juubelit peab, šampanjaklaasi tõsta. 

Palju õnne ja tugevat tervist, Gorby!

REIN  MÜLLERSON

TLÜ Õigusakadeemia president

N.B. Aastail 1989-1990 oli Rein Müllerson Mihhail Gorbatšovi nõunik rahvusvahelise õiguse küsimustes. Aastatel 1991-1992 oli ta Eesti Vabariigi välisministri asetäitja. Aastast 1995 Rahvusvahelise Õiguse Instituudi liige (sinna kuulub 100 liiget maailma erinevatest riikidest). Ta on mitme ülikooli audoktor või auprofessor.

Rein Müllerson on ajakirja „Akadeemia" 2010. aasta laureaat.

Saabuvatel Riigikogu valimistel kandideerib Rein Müllerson (kandidaat nr 617) Tallinnas Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital Keskerakonna ridades.

Jaga |