Nädala juubilar JEAN-PAUL BELMONDO 75

Jean-Paul Belmondo sündis 9. aprillil 1933 Pariisi lähistel  Nevilly-sur Seine'is skulptor Paul Belmondo perekonnas. Algkoolist visati ta välja ulakuse pärast. Ka Pascali kolledzhis, kuhu 17-aastasena astus, ei läinud tal paremini. Alatihti noris ta kaaslastega tüli, kakles ja tegi poppi. Tollal unistas Jean-Paul poksija elukutsest. Arstlikul läbivaatusel leiti tal aga tuberkuloosialged, ning poiss kupatati mägedesse vanavanemate juurde tervist parandama.

Noort Belmondot tunti kui erakordset veiderdajat ja anekdoodivestjat. Et poja andeid kontrollida, kutsus isa appi Comedie-Francaise'i endise direktori Andre Brunot, kes palus noorukil midagi esitada. Kui La Fontaine'i valmid said pisut kohmetunult ette vuristanud, kõlas asjatundja hinnang: professionaalselt täiesti kõlbmatu.

Julm otsus õhutas Jean-Paulis auahnust. Ta pani end kirja  erakursustele, töötas palju ja visalt. Kuus kuud hiljem astus  juba konservatooriumisse, kus õppis kolm aastat. Belmondo lõpetas Pierre Cucsi teatriklassi kiituskirjaga. Kena algus, kuid edu andis end oodata.

Bebel, nagu teda kutsusid sõbrad, püüdis koos Annie Girardot' ja Guy Bedos'ga luua oma truppi. Noored mängisid eeslinnades ja provintsides, kuurides ja pööningutel. Algasid rasked aastad, kuigi elu ise kulges Jean-Paulile soodsalt: ta abiellus, sündis tütar, tulid väikesed teatrirollid.

Belmondo pikk kõhetu kuju, võluv inetus, veidi jõhker ilme ja tavatud maneerid moodustasid tolleaegsete noorte põlvkonnale iseloomuliku koondportree. Teda märkas rezhisöör Jean-Luc Godard, kes andis näitlejale peaosa filmis „Viimasel hingetõmbel“ (1959). Film kujunes Belmondole läbimurdeks. Järgnes mitu edukat filmi: „Kõrgemat sorti risk“, „Meelelahutused“ jne.

Prantsusmaal pole olnud just palju rahvusvaheliselt tuntuks saanud filmitähti. Tavaliselt püsis üks tippujõudnutest sel positsioonil aastakümneid. Meesnäitlejaist oli selleks 1930.–1950. aastail Jean Gabin. Paaril viimasel aastakümnel on maailma huviorbiidis Gerard Depardieu.

1960.–1970. aastatel nautis tähesära Belmondo koos  Alain Deloniga. Jean-Paul muutus prantsuse „uue laine“ väljapaistvaimaks esindajaks ning vasteks ameeriklaste iidolitele Marlon Brandole ja James Deanile.

Ookeanitaguseid  ahvatlevaid pakkumisi lükkas Belmondo siiski järjekindlalt tagasi, sest nägi kolleegide pealt selgesti ära, mis juhtub Euroopa staaridega Hollywoodi filmitööstuses.

Tundub kummaline, et lömmis poksijanina ja lontis kõrvadega võib publikus esile kutsuda sellist imetlust. Belmondo enda sõnul kõrbenuks ta kiirelt põhja, kui tal oleks olnud komplekse oma välimuse suhtes. Jean-Luc Godard on Belmondot nimetanud aatomiajastu mässumeele peegelduseks ja Henry Fonda arvas ta maailma parimate näitlejate esikolmikusse.

1970. aastatel tegi Belmondo rea meelelahutusfilme, millest suur osa jõudis ekraanidele ka Eestis. Kui 1984. aastani kogus iga uus Belmondo film ainuüksi Pariisis ligi miljon vaatajat, siis mõni aeg hiljem oli alles vaevalt kolmandik. See pani teda mõtlema tagasipöördumisele teatrisse, ning ta päästis lammutamisohust Pariisi ühe vanima teatri – „Varietes“ Montmartre'i tänavas.

Belmondo eraelus on tõusud vaheldunud mõõnadega. 1953. aastal abiellus ta Eloide Constantiniga. Neil sündis kolm last: Patricia ja Florence ning Paul, kellest sai Vormel-1 piloot. Abielu läks lõhki 1966. aastal, sest Belmondol tekkis afäär  Bondi-tüdruku Ursula Andressiga.

Väga kaunis pole maailm Jean-Pauli nimest (bel mondo 'kaunis maailm') hoolimata talle olnud. 1993. aastal hukkus tulekahjus tütar Patricia. 2001. aastal elas Belmondo üle insuldi ja pärast seda pole teda enam nähtud kinolinal ega lavalaudadel.

2002. aastal aga abiellus ta 27-aastase Nathalie Tardiveliga ja järgmisel aastal sündis 70-aastasele isale neljas laps – Stella.

Koostanud Indrek Veiserik

Jaga |