Nimetage asju õigete nimedega

MALLE PÄRN,      30. juuni 2004



Olen kaugel sellest, et õigustada meie möödunud okupatsiooniaega, ent poeedi, filoloogi ja sõnakunstnikuna pean oluliseks, et me kasutaksime õiget terminoloogiat. Mind häirivad väljendid kommunistlik rezhiim ja kommunism kui kuritegelik ideoloogia, samuti üleskutse kuulutada kommunism kuritegelikuks. Endisi sotsialismimaid nimetatakse endisteks kommunistlikeks riikideks. Kõneldakse kommunismiohvritest – kas nad pole tegelikult mitte isevalitsusliku türannia ohvrid?

Miks ei mõista me hukka seda isevalitsuslikku türanniat, miks me tahame seda nimetada kommunismiks? Mis on kuritegelikku kommunismi põhiprintsiibis: "Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi?"
Juba ongi Res Publica eestvedamisel ühel Euroopa kõrgetasemelisel parteifoorumil hukka mõistetud "Euroopas 20. sajandil eksisteerinud kommunistlikud rezhiimid, mis on süsteemselt toime pannud inimsusevastaseid ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid süütegusid". Huvitav, missugused süüteod on rahvusvahelise õigusega kooskõlas?

Kommunismi polnud ollagi
Meil ei ole kunagi kommunismi ega kommunistlikku rezhiimi olnud – me vaid ehitasime kommunismi, olime teel kommunismile ja elasime omamoodi sotsialismis, ent Nõukogude Liidu sotsialismi, nõukogude süsteemi või NLKP juhtide kuritegelikkusest ei ole keegi midagi kõnelnud ega kirjutanud. Lihtsam on rünnata seda, mida pole olemas.
Kui meil oli kommunistlik rezhiim ja me mõistame selle hukka, siis kuidas suhtuda nendesse hüvedesse, millest me oleme selle kuritegeliku rezhiimi all vaeveldes osa saanud? Tasuta meditsiin, tasuta kõrgharidus, hästikorraldatud ühistransport, raudteed, uued mugavustega korterid, odavad korteriüürid ja vähemalt mingisugune töövõimalus igaühele, kes tööd teha viitsis. Ja kes ei viitsinud, ei pidanud ka lausa tänaval pappkastis elama ega prügikastidest süüa otsima.

Omandireformiga toetati nõukogude kõrgkihti
Jah, kui me mõistaksime hukka sotsialismi, mis meil ju nimeliselt ja suures osas päriselt eksisteeris, siis võidakse näiteks Põhjamaades meist valesti aru saada.
Samas pole mingit alust hukka mõista tervet toonast sotsialistlikku ühiskonnakorraldust. Me ei tohi ära unustada, et isegi sellel sotsialismil olid oma head küljed, mille meie "edukad" valitsused on praeguseks peaaegu täielikult hävitanud.
Kas annaks nii-öelda kommunismi hukkamõistmine õiguse konfiskeerida kõik materiaalsed väärtused, mida Nõukogude Liit ja sotsialism meile ehitasid? Siiani ei ole kellelegi pähe tulnud, et ehk oleks õigluse huvides pidanud kõik selle Nõukogude Liidule kinni maksma, nagu me heldesti tagasi kingime mõisaid oma endiste parunite (ka ometi okupantide!) kaugetele sugulastele.
Või vihkame me kõike "riiklikku" nii palju, et tagastame ainult isiklikku varandust?
Suurte majade endistele omanikele tagastamisega loodi sundüürnike klass, kuid mugavustega korterid, mis kõik olid ehitatud nõukogude rahadega, müüdi EVPde eest rahvale laiali. Kusjuures me ju teame, et uusi kortereid jagati enamasti sissesõitnud venelastele ja eesti soost kommunistidele. Need, kes ei saanud nõukogude võimult kortereid, pidid endale ise eluruumid muretsema või ehitama. Kuid nendele ei raatsinud riik kinkida isegi mitte aiamaad. Riik MÜÜS neile selle maa, mis ometi ju ei kuulunud riigile.
Omandireformiga toetas meie uus riik suuremas osas ikka sedasama nõukogude kõrgkihti ehk teisisõnu öeldes neid, kes vähemalt aitasid teostada seda kommunistlikku rezhiimi, mida me nüüd kuritegelikuks tunnistada tahame! Ja kes sellelt kuritegelikult rezhiimilt ustavuse eest vastu võtsid privileege ning autasusid.

Plakatlike kampaaniate tagapõhi
Sellel abstraktsel hukkamõistul on veel teinegi kahtlane aspekt. Kui kommunism – pidades silmas endist ühiskondlikku süsteemi – tervenisti hukka mõistetakse, siis peaks automaatselt välja arvama meie juhtide hulgast need, kes olid selle kuritegeliku rezhiimi teostajad, seega kommunistid. Ja küllap peaks nende mugavustega korterid ära võtma või vähemalt nende kinnimaksmist nõudma. Seda me ju ei tee.
Niisiis, mõistame hukka vaid selle, mida pole enam olemas, igaks juhuks, tulevikku suundudes, et see kunagi enam ei korduks. Et kunagi enam ei tekiks mingitel intelligentidel ja idealistidel kavatsust püüda meie beebikapitalismi tulemusel sündinud rikkuritelt nende anastatud varasid ümber jagama hakata. See muudab kapitalismi ju mõttetuks.
Kapitalismi mõte peaks olema selles, et mingi osa rahvast, kes on finantsiliselt andekas ja südametunnistuselt andetu, korjaks suurema osa ühisest varast enda kätte, suurendaks seda, ehitaks palju uhkeid ja ilusaid hooneid – siis tuleks jälle uus revolutsioon ja kõik need varad võetaks rahva ühisomandisse. Kuid seda me ju enam teha ei saa, kui me kommunismi kui idee, ideoloogia ja ühiskonnakorralduse kuritegelikuks kuulutame! Kas siia ongi koer maetud?
Parempoolseid parteisid huvitabki abstraktne kommunismitondi maalimine, sest see annab neile seadusliku võimaluse vastu astuda valijate hulgas aina enam populaarsust võitvatele sotsialistlikele parteidele? Selle varjust saab neid juba ette süüdistada püüdlustes taastada kord juba hukkamõistetud süsteemi.
Ikka vaadatakse meil asju ainult ühe külje pealt ja ühe silmaga. Ja algatatakse lugematuid kampaaniaid, mis oma olemuselt toimivad vaid plakatitena, ja parimal juhul ei muuda meie elu kriipsuvõrdki mõistlikumaks. Halvimal juhul takistavad selle mõistlikumaks muutumist.

Süüdi olid ahnus, tigedus ja lollus
Kommunistlik ideoloogia oli unistus, utoopia – seda ei suudetud kunagi teostada. Enne varises kokku Nõukogude Liidu sotsialism. See jäi teostamata, sest toonased juhid olid enam huvitatud oma isiklikest privileegidest kui mingitest tegelikest ühiskondlikest ümberkorraldustest. Reeglina on poliitiliselt aktiivsed inimesed kaunis rumalad ja omakasupüüdlikud.
Teostamata jäänud teoreetilist ideoloogiat ei saa hinnata kuritegelikuks, küll saaks selle ebaõiget elluviimist, vägivaldset pealesurumist praktikas kuulutada kuritegelikuks. Siberisse ei viinud inimesi unistuslik kommunistlik ideoloogia, vaid väga praktilised inimlikud omadused: isekus, ahnus, kurjus, kadedus ja lollus.
Miks me ei võiks ükskord ometi ühel hoobil kuritegelikuks kuulutada inimliku isekuse, ahnuse, valelikkuse, kurjuse ja rumaluse, ning igasuguse ülekohtu ja vägivalla, ükskõik missuguste kõlavate sõnade taha need end ka ei peidaks?
Vastan ise: sest me ei tahagi, et meie elu tegelikult inimlikumaks muutuks.
Mingit eelmist süsteemi hakatakse hukka mõistma tavaliselt siis, kui tahetakse varjata uue süsteemi kuritegusid.

Mingit eelmist süsteemi hakatakse hukka mõistma tavaliselt siis, kui tahetakse varjata uue süsteemi kuritegusid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)