OLEG BUROV 08.02.1930 – 07.09.2014

Oleg Burov oli laulva revolutsiooni käivitanud Rahvarinde volikogu liige, sh. 1. oktoobril 1988 toimunud Rahvarinde asutamiskongressi üks juhatajatest. Ta oli 1990. a loodud Eesti Pensionäride Liidu aseesimees ja hilisem esimees. Otsides oma kohta parteistuvas ühiskonnas, osales viie poliitilise erakonna tegevuses, alustades Keskerakonnas ja lõpetades Tööparteiga. Olles ühiskonna ühishingamist kandnud Rahvarinde aadete esindaja, ei suutnud ta lõpuni aduda lääneliku demokraatia parteistunud ühiskonnamudeli ühtsustunnet lõhestavat paratamatuse fenomeni.

 Oleg Burov tunnetas talle saatusest antud aja ammendumist. Vallalehe Saku Sõnumid teatel (11.03.2013) tegi lahkunu valla raamatukogule erakordse kingituse – loovutas hinnalise osa oma sadadesse köidetesse ulatuvast trükiste kogust. Sealhulgas sellised rariteedid nagu esimene eestikeelne „Piibli Ramat“ (aastast 1739) ja selle kordustrükid (1825, 1873).

 Nähes ette maise teekonna ammendumist, tegi Oleg Burov vahetult enne selle oodatavat lõppkuupäeva lühikese kokkuvõtte elatust. Mõned märksõnad.

 Töine loovus: lõpetamata haridusteele vaatamata (2 klassi Treffneri gümnaasiumi Tartus ja 2 klassi Vene Gümnat Tallinnas) läbis täiskarjääri elektritööde spetsialistina (meister, töödejuhataja, valitsuse peainsener, teadusliku projekteerimisinstituudi juhtiv spetsialist ja osakonnajuhataja). Leidis tööalaselt tunnustamist isiklikult NSV Liidu eriehitustööde ministri poolt. Oleg Burovi tehnoloogiliste projektide alusel tehti elektritöid tsemenditehases Iraagis, El Hadzara metallurgiakombinaadis (Alžeeria), kullakombinaadis Potosi linnas (Boliivia), Norilski metallurgiakombinaadis jm. Tema tööprojektide järgi restaureeriti Narvas Hermanni linnust, Tartu ülikooli Morgensterni raamatukogu, Rakvere linnust, Kuressaare lossi, Palmse mõisa. Oli omaaegse NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse kuld- ja hõbemedalite laureaat uue tehnoloogia väljatöötamise ja juurutamise eest.

 Värvikaid elujuhtumeid: au olla tantsupartneriks Soome Vabariigi presidendi Mauno Koivisto abikaasale Tellervole ja NSV Liidu kultuuriministrile Jekaterina Furtsevale; unustamatu juhus musitada kuulsat lauljatari Lolita Torrest; isiklikult kohtunud arsti ja riigimehe Johannes Vares-Barbarusega oma vanematekodu vabameelses õhkkonnas ning korraldanud riiklikku auvalvettema matustel; noorukina konkureerinud hilisema Vene Õigeusu Kiriku patriarhi Aleksiusega ühe ja sama kaunitari südame ja käe pärast; kaks korda võtnud ühes lauas napsi NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Hruštšoviga; isiklikult kohtunud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kõigi nelja presidendiga, kolmega neist klaase kokku lüües.

 Lahkunule iseloomuliku tagasihoidlikkusega on ta maininud, et „olles nähtamatu köömes inimkonnas, olen samaaegselt Maailma Kuldse Klubi (Golden World Club) liige“.

Mälestus eestimaalaste selle põlvkonna väärikast esindajast on unustamatu.

TIIT TOOMSALU, omaaegne parteikaaslane (Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööparteist), kaasamõtleja ja kirjasõber lahkunu eluõhtul

Jaga |