Ajakirjanikud rääkisid suud puhtaks

ALLAN ALAKÜLA,      29. august 2001


Ajakirjanike kokkutuleku asemel sobib 19.-20. augustil Arbaveres toimunud üritust tagantjärele nimetada ka ajakirjanike suvekooliks. Kahe päeva jooksul kuuldud seitse ettekannet andsid oma mahult ja tasemelt välja korraliku seminari mõõdu. Vaatamata kuldsele ilmale oli õlle osa võrreldes EALi varasemate suvekogunemistega tagasihoidlik ja laadalõbud puudusid sootuks. Seda poolesaja kohaletulnu selge enamuse rõõmuks ja vähemuse kurvastuseks.

Lipu heiskamise järel tervitas Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni (EFJ) asepresident, soomerootslane BJÖRN MANSSON, Eesti Ajakirjanikke Liitu EFJ värskeks liikmeks saamise puhul.

Sekkub Põhjamaade ametiühing

Kuna EFJ kolme aasta tegevuskavas on oluline koht ELi liikmete ja kandidaatriikide ajakirjanike koostööl, puudutab Eestit eelkõige EFJ raames loodud euroliidu ettevõttenõukogude, kollektiivläbirääkimiste, autoriõiguste ja vabakutseliste ekspertrühmade tegevus. Aga juba on meilgi paras aeg tutvuda ka näiteks Brüsseli infovabaduspoliitika mõjutamisega.
Soome Ajakirjanike Liit, kellest saab septembris pärast Norrat Põhjamaade Ajakirjanike Föderatsiooni (NJF) eesistuja, on huvitatud NJFile sillapea loomisest Tallinnas, kuna septembris võtab ka EAL üle eesistumise Balti Ajakirjanike Föderatsioonis.
Eesti, Läti ja üha rohkem ka Leedu põhilisteks meediaomanikeks on Rootsi ja Norra kontsernid ning seetõttu on ka ametiühingud mõlemal pool vett huvitatud koostööst. Põhjamaade ajakirjanike ametiühingud ei kavatse enam vaikides pealt vaadata, kuidas oma kodumaal töötajatega eeskujulikult käituvad tööandjad peavad end Balti riikides ja Kesk-Euroopas ülal nagu ehtsad koloniaalvallutajad.

Professionaalsust asendab pugemine

Ajakirjandusõppejõud EPP LAUK tutvustas Tartu Ülikooli poolt läbi viidud ajakirjanike küsitlusi, kus muuhulgas selgus, et mis tahes kõrgharidusega ajakirjanike osakaal on viimastel aastatel meedias vähenenud ja keskharitute osa kasvanud.
HALLIKI HARRO leidis, et praeguse ajakirjanikele ääretult ebasoodsa tööturu tingimustes on eriti oluline alustada diskussiooni kutsekonventsiooni üle. Olukorras, kus Eesti trükiajakirjanduses sõltub töö saamine kokku ehk neljast-viiest inimesest, on väga raske välja pakkuda mehhanismi hariduse väärtustamiseks. Tööandjate vahelise konkurentsi puudumisel väärtustatakse professionaalsete oskuste asemel üha rohkem hoopis lojaalsust tööandjale.

Ajakirjandus paremal, rahvas keskel

Doktoritööd kaitsev sotsiaalteadlane RAIVO PALMARU esitas seda, mis mõistlikele inimestele on vaistlikult niigi selge (puudunud on ainult teaduslikud põhjendused, graafikud, valemid): meedia meelsus dikteerib valimistulemuse ja ajakirjanikud olid Eestis 2000. aastal spetsiaalselt ES Turu-Uuringutelt tellitud küsitluse järgi Saksamaa ja Suurbritannia analoogsete uuringutega võrreldes kõvasti kreenis paremale.
Kuna Eesti rahva keskmine parem-vasak jaotus märkmisväärselt Saksa ja Briti omast ei erine, nägi Palmaru selles üht olulist meedia usaldusväärsuse languse põhjust. Pika ajakirjanikukogemusega doktorant keeldus siiski avalikult spekuleerimast teemal, miks on vasakvaatelised ajakirjanikud meediast välja tõrjutud.

Üksi kolmesaja vastu

Raadioajakirjanik HEIDI TAMMAR rääkis esimese seminaripäeva lõpetuseks oma liigutavalt kurva, kuid õpetliku ja veel ilma lõputa loo sellest, kuidas ta on oma tööandja - Eesti Raadioga kahe aasta jooksul kõikides kohtuistantsides võidelnud ainult selle eest, et töötada edasi ajakirjanikuna. Vaatamata Tammari võidule Riigikohtus on tööandja asja uuesti edasi kaevanud ja väga raske on ette kujutada normaalset töösuhet pärast kaks aastat kestnud kohtulahinguid.
Tammari tarmukus kallutas Arbavere publiku enamiku tema poole, Eesti Raadio rahvas kipub ikka olema tema vastu või on kahevahel. EALis pikalt tuha all hõõgunud Tammari avalik ärakuulamine mõjus organisatsiooni sisekliimale aga igal juhul tervendavalt.

TALO tugevus avalikus sektoris

EALi katusametiühingu TALO peasekretär AGO TUULING alustas kokkutuleku teist päeva aabitsatõdedest: kui isegi töötajate esindajad ise oma põhilisi õigusi ei tea, on ametiühinguliitudel väga raske neid ka kaitsta. TALO osaleb vahelduva eduga seadusloomes, sotsiaaldialoogis ja peab avaliku sektori töötajate nimel palgaläbirääkimisi, erasektoris pole TALOst siiski keegi veel kollektiivlepinguni jõudnud. Ka EAList on kollektiivleping sõlmitud ju ainult Eesti Raadios ja läbirääkimised on käinud Eesti Televisioonis. Vaatamata peatsetele tööseaduste muudatustele, mis lausa eeldavad tööandajaga kollektiivlepingute sõlmimist, pole enamikus Eesti meediaettevõtetes aga veel töötajate usaldusisikuidki, rääkimata EALi osakondadest.
Olulisel määral toetab meie ametiühinguliikumist suhtluses Eesti valitsusega Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) ja Rahvusvaheliste Vabade Ametiühingute Konföderatsioon (ICFTU). Konkreestete töövaidluste viimiseks rahvusvahelisele tasandile peab aga ka töötajatel jätkuma selgroogu oma õigust ametiühingu toel nõuda. Olukord võiks paraneda, kui meedias lõpeks aga ametiühingute mõnitamine.

Tööandja poeb peitu

TALO jurist SIRJE SOO selgitas, et kollektiivlepinguid võib majandusharu tasemel sõlmida ka siis, kui üheski antud haru ettevõttes pole seda veel tehtud. Eestis on aga üha rohkem probleemiks, et majandusharude tasandil on sageli raske tööandjate organisatsioone tuvastada.
Nii pole sugugi kindel, et Eesti Ajalehtede Liit ja Eesti Ringhäälingute Liit on nõus esinema tööandjate organisatsioonidena, kuigi näiteks Ajalehtede Liidu sõsarad Maailma Ajalehtede Assotsiatsioonist (WAN), Rootsi ja Norra lehtede liidud, on end häbenemata tööandjate organisatsiooniks tunnistanud.

EAL otsib partnerite katust

Allakirjutanu alustas Ago Tuulingu poolt nimetatud ametiühingute mõnitamisest ajakirjanike poolt: Hans H. Luik (Ekspressgrupi omanik), Rein Lang (Kuku Raadio omanik) ja Anvar Samost (BNSi nõukogu liige) ei esine kõnes ega kirjas ametiühinguist kõneldes ju ajakirjanike, vaid omanike esindajatena. Probleem on, et suur osa nende publikust seda lihtsat asja ei taipa. Peamine põhjus, miks aga ka osa palgatöötajaist ajakirjanikke ametiühinguid ei mõista, on see, et nad ise ametiühingusse ei kuulu. Ei kuulu nad sinna aga sageli seepärast, et lihtsalt kardavad tööandjat.
Ajakirjanike Liitu laekub järjest infot selle kohta, et meedia tööandjad enam mitte ainult ei mõnita ametiühinguid avalikkuse ees, vaid EALi liikmeid ja meiega seotud inimesi üritatakse kontsernimeediast sõna otseses mõttes välja suruda või seal maha tampida. Tööandjate nii lühinägelik käitumine ei saa aga kas või Euroopa Liidu perspektiivi arvestades kesta kuigi kaua. Ajakirjanike jätkuvalt langeva tööturu tingimustes tugevdab EAL solidaarsussidemeid rahvusvaheliste ajakirjanike organisatsioonidega ning üritab leida Eesti ajakirjanike tööandjate katusorganisatsioone, kellega alustada kogu majandusharu kollektiivläbirääkimisi. Tugevate ametiühinguteta arengumaid ELis meie õnneks ei peeta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)