Uus reform viilis jälle politseid vähemaks

 Ametikohtade kaotamist on Siseministeerium põhjendanud vajadusega tõsta politseinike palku. Soovitud kasv on tänaselt 750 eurolt vähemalt 900 euroni. Palkade tõstmise vajadust ei pane keegi kahtluse alla.

Kuid näeme, et reaalsuses toimub sama, mida Aaviksoo tegi õpetajatega – kaotame sajad ametikohad ja suurendame allesjäänute töötasu n-ö sisemiste ressursside arvelt. Kuid kannatab teenus ja edasitöötajaid tabab suurenenud töökoormus.

Politseinike (ka päästjate ja õpetajate) palgad peavad kasvama. See tõus tuleb aga tagada praegustes oludes, praeguse töökoormuse juures.

Koormus suureneb, palk jääb samaks

Politseinike töökoormus on juba täna väga suur. Kaduvate töökohtadega suureneb see veelgi. Konstaablid saavad juurde aeganõudvaid ülesandeid. Lubatav palgatõus peab ju millegi arvelt tulema! Aga kui suurendame palka ning anname samas kamaluga juurde ülesandeid, kas siis on ikka tegu reaalse palgakasvuga?

Räägitakse, et töökoha kaotanuile on pakutud teisi ametiposte ning et see on inimese enda otsus, kas ta nõustub või mitte. Tooksin aga konkreetse näite pakkumisest, mis tehti ühele koha kaotanud politseinikule. Inimesele, kes elab ja töötab Tallinnas, pakuti töökohta Ida-Virumaal. Tal tekkis kohe küsimus, kuidas sel juhul oma elu edasi korraldada. Kas minna Ida-Virumaale? Mis saab perekonnast? Ametikohtade kaotamise väidetavat eesmärki (palgatõusu) ta muidugi ei näinud, kuna enne oli ta olnud tavalisest politseinikust veidi kõrgemas ametis.

Valitsuse retoorika on, et tõstetakse politseiametnike palku – ennekõike miinimumtaset. Eeltoodud näite varal võib aga küsida: mis saab keskastme juhtidest? Kui hetkel pakutakse neile madalamat ametikohta, siis kus on loogika? Siis tõstame ju miinimumi, aga teistel langetame palka.

Politseireformis rohkem küsimusi kui vastuseid

Meie politsei teeb olemasolevate võimaluste piires väga head tööd. Tublid konstaablid teevad seda ka homme ja ülehomme. Politsei on küsitluse järgi kõige usaldusväärsem struktuur Eesti Vabariigis. Aga kõik, mis toimub (piirkondade suurendamine, konstaablite arvu vähendamine) teeb politsei reatöötajate elu keerulisemaks. Suurenenud piirkondade puhul ei saa rääkida, et politsei reageerimisvõime tõuseks. Patrull, kes peab sõitma Mustamäelt või Kristiinest Tabasallu, ei ole just eriline kiirreageerija.

Omaette küsimusi tekitabki konstaablite puudus maakondades. Kas teile lisab julgust teadmine, et Saaremaal on 14 valla peale vaid kaks konstaablit? Läänemaal on politseireformiga saanud üheksast konstaablist kolm piirkonnapolitseinikku. Kuidas peab üks konstaabel suutma katta 10 tuhande elanikuga maa-ala?

Oleme oma riigi niivõrd õhukeseks viilinud, et paistame juba läbi.

Samas regionaalne areng ja sisejulgeolek ei olegi meie valitsejatele tähtis. Probleem on nende hinnangul liiga suur ning teema väheseksikas – sellega valimistel hääli ei püüa.

Aastaid tagasi käis Reformierakond välja hea idee: igasse valda oma konstaabel. Olgugi et ma ei pea seda päris reaalseks, tuleks konstaablite arvu maakondades kindlasti suurendada. Kasvatame nii ju turvatunnet.

Omaette küsimus on: kuivõrd õige otsus oli politsei- ja piirivalveameti liitmine 2010. aastal? Ka siseminister tunnistab, et tuleb teha analüüs ning mõjud täpsemalt üle kaeda. Vägisi tundub, et mõlemad ametid on liitmisest vaid kaotanud. Eelnevalt ühes valdkonnas tegutsenud töötajad täidavad nüüd mitut ülesannet. Tasub kaaluda politsei- ja piirivalveameti lahutamist.

Politseireformi on hädasti vaja. Politseisüsteemi tuleb suunata täiendavat ressurssi ning tagada, et see läheks tõesti palgakasvuks. Alatasustatud politseiametnikud vajavad palgatõusu, kuid vaid koondades ja koormust tõstes ei lahenda me tegelikku probleemi. Tõestus on võtta meditsiinitöötajate streigist, millele järgnes küll palgatõus, kuid kuna lubadust vähendada töökoormust ei täidetud, on uus streik püsinud õhus pikka aega. Mis saab, kui politseinikud samuti streiki nõudma asuvad?

MIHHAIL KORB, Riigikogu õiguskomisjoni liige, Keskerakond

Jaga |